Talveks rasvavarud naha alla

Hei-heihopsti!

Nüüd on läinud juhtumisi nii, et mu postituste vahele on pugenud pikem paus, kui alguses plaanisin. Ja nagu ikka on peamiseks süüdlaseks oma laiskus ja viitsimatus. Samas oli rõõm näha, et ma polegi enam ainuke, kes siia midagi kirjutab. Puhkus sai läbi ja tööga seoses olid esimesed paar nädalat võrdlemisi kiired, niisiis võtsingi puhkuse blogimisest. Nüüd olen aga jälle tagasi ja tahaks kangesti loota oma jõu jätkumisele terveks aastaks.

Üks venitamise põhjusi oli ehk seegi, et on kujunenud nappus headest uudistest mu kaalulanguse rindel. Üleeelmise kaalumise aegu oli lisandunud 100 grammi ja eelmine nädal oli asi lausa hull: kaal näitas 119.9 ehk oli paksenenud tervelt 1.8 kg võrra. Ise ka ei saa aru, millest selline lisa. Nojah ... mõnevõrra olen natuke ise patustanud ju ka, ent siiski ei tohiks see sellist tulemust tekitada. Muidugi võiks veel süüdistada nö tööstressi: pärast pikka puhkust uuesti tööl käimine nõuab lihtsalt harjumist. Kui suve jooksul sai harjutud mõnusate, pikkade ja hiliste hommikusöökidega, siis nüüd tuleb see toiming ette võtta juba kella kuue paiku hommikul.

See omakorda tähendab lõuna söömist. Suvel jäi toidukordade vaheline aeg piisavalt lühikeseks, et eraldi lõunat enam ei söönudki.

Samas eks harjub ju kõigega. Selle nädala peamiseks eesmärgiks võiks omale seada ehk null-tulemuse saavutamise: jääks ära vähemalt kaalu juurdetuleks. Eks siis edaspidi saab mõelda ka langetuse peale. Hea asi aga kogu selle nalja juures on siiski kaalu jäämine alla 120 kg, mis oli ju mu esimene soovkaal. Kuni üle selle ei lähe, olen veel rahul.

Kui mul senini pole kilode kaotamisega tuli takus olnud, pole ka edaspidi asjaga kiiret kuhugi. Riidepoodi Eestis pole asja niikuinii nii peagi ja muudel juhtudel on lihtsalt niisamagi hea olla. Ehk nagu ma ikka öelda armastan: kõige olulisem on säilitada rõõmus meel ja hea tuju. Küll siis kilod ka kord leiavad tee tagasi sinna, kust iganes nad tulnud on.

Kui aga mu kaalunumbri harrastatav ameerikamägede-mängimine välja arvata, on muu elu suhteliselt aeglane, isegi igav olnud. Nagu mainitet, harjun vaikselt jälle tööl käima ja otsin niisama tegevust. Natuke nörritab väljas valitsev ilm... ehk teisisõnu seda seal eriti polegi või ehk on see jube-jube kole. Igal juhul rattaga sõitma küll kuidagi ei kutsu, tõmba. Samas võib ju muugagi tegeleda. Näiteks tegin elus esimest korda hoidiseid: ükspäev tegin kurke sisse (ei tea veel, kas süüagi kõlbavad) ning nädalavahetusel olin lihtsalt geniaalne. Tuli mõte teha ahju õunamoosi... ehk õunamoosi ahjus keeta. Tulemus oli päris huvitav. Veidi vedelapoolne vast jäi, ent selles pole hullu midagi. Võib teinekordki proovida.

Tegevust peaks andma ka mu järjekordne katse ülikooli lõpetada: seekord TULE programmi raames. See peaks siis juba kolmas kord olema ja kolm on ju kohtuseadus, nagu igaüks teab. Ehk siis nüüd vast saab sellega järgmise aasta-kahe jooksul ühele poole. Võiks ju loota eksamipalavikku ja sellest tingitud kõhnumist, kuigi varasem ülikooliaeg näitas pigem vastupidist... Naeran siiani, et kui normaalsed tudengid ülikoolis kaotavad kaalu ja rasva, siis mul seda muret polnud... Oskasin ise piisavalt hästi süüa teha ning ei mingit nälgimist või elamist vaid pelmeenide peal. Kummaline maailm - mis muud.

Lõpetuseks üks mõnus toidusoovitus ka... sügisesse peaks igati sobima.

Mõni aeg tagasi leidsin enda jaoks sellise toidu, nagu rösti. Lihtne ning ühikuid lugevale inimesele üsna mugav toit. Seda teha kartulist - toore või ka keedetud kartul riivida. Jämeduse võib valida vastavalt oma soovile; ise olen kasutanud pigem peenemat riivi ja toorest kartulit. Keedetuga polnud rösti nii hea. Kartul riivida ja sinna sisse segada minimaalselt variandil soola, pipart, muudel juhtudel asju vastavalt oma fantaasiale. Olen pannud nt köömneid, tüümiani, paprika tükke. Ka toore muna võib segusse lisada, aga see pole iseenesest vajalik. Nüüd ajada pann kuumaks ja riivitud, maitsestatud kartulid sinna peale valada ning suruda pannilapidaga tihkelt kokku. Praadida, kuni alt muutub kuld-pruunikaks - u 8 minuti jagu ehk. Siis panna selle peale taldrik ning taldriku abil see kook ümber pöörata ja küpsetada lõpuni. Kartulid küpsevad kokku igal juhul sõltumata muna lisamisest. Ühikuid ka lihtne arvestada: kui teed üksi endale, siis 100 grammi kartulit on ju 1 ühik jne... Perele rohkem tehes, võiks ju teha nt igaühele ühe rösti või siis suure ja seda jagada. Igal juhul mõnus vaheldus nt keedetud kartulitele.

Ja sellle mõttega tõmbangi seekordse jutulõnga kokku ja seon sõlme, et järgmisel nädalal ta uuesti lahti harutada.

Mõnusat meelt ja jaksu torm Katja üle elada. Kes saab ja suudab, nautige sügist. Seniks aga...

Taaskirjutamiseni!