Pikk-pikk aeg möödas

Tere siis taas üle pika-pika aja!

Alates eilsest on suurema osa kristliku maailma jaoks siis suured pühad läbi ning tegelikult juba nädala algusest enamiku inimeste jaoks alanud normaalne töörütm. Nagu märgata võib mu postituste vahemikust, võtsin minagi endale väikese puhkuse siinsetest tegemistest. Aga nüüd olen tagasi ning hakkan taas iganädalaselt siia lisama oma kogemusi, rõõme ja muresid seoses figuurisõbraks olemisega.

Vast huvitab paljusid, kuidas minul möödusid jõulud ja aastavahetus, mida Eestis mõnikord ka söömaorgiaks kutsutakse. Ausalt ära rääkides, jäi vähemalt tänavu suur söömaorgia pidamata ning seapraeg ja rasvast nõretavad mulgikapsad söömata. Nii pole mul ka õnneks/kahjuks kaalutõusu. Kuna mu õdegi pidas pühi, siis pole mul üks kahe nädala jagu väga täpseid andmeid, kuid enda arvestuse järgi ütleks, et pigem on kaal alla läinud. :D Suurim probleem pühade ajal oligi vast piisaval hulgal liikumine. Sellest olen ma arvatavasti juba kirjutanud, kuivõrd ma ei suuda lihtsalt niisama mööda küla lontida. Mul peab lihtsalt mingi eesmärk olema. Nii öelda õnneks sain osaleda paaril päeval metsaveol ning ka lumekoristamine on päris mõnus trenn. Ise tunnen kõige suuremat puudust suuskadest, sest suusatada mulle isegi meeldib. Kahjuks aga pole kodus suuski ning vähemalt ajalehe artiklite järgi otsustades, pole neid ka enam poodides. Ja raha poleks ju niikuinii, sest teadupärast on majanduslangus.

Üldiselt ma sellepärast siiski väga ei muretse, sest järgmisest nädalast algab ka mul tavapärane tööelu ning saab taas jala koju tulema hakata. Praeguste teeolude juures hakkab see ikka väga korralik trenn olema. Ilmselt autoomanikud ei ole seda märganud, ent meie teid lükataksegi lahti vaid autodele mõeldes, mis jalakäijale jätab väga vähe võimalusi liiklemiseks. Eelmine aasta oli kevadepoole olukord selline, et kinnisõidetud lumi sulas kiilasjääks ning ainus kare koht oligi autode sõidujälg kesk teed. Nii oligi sisuliselt vaid kaks võimalust:kas murrad libedal jala või jääd auto alla. Õnneks ei juhtunud minuga kummagitki.

Mida siis lõpetuseks öelda?

Vahest seda, et ka söömisega seotud pühad saab veeta end seaks õgimata. Ja kuigi teed on kehvapoolsed, tuleb sellest üle olla, sest nii umbes kolme kuu pärast hakkab ju minema kevadisemaks. Mind vähemalt see mõte aitab läbi talve. Need, kellele talv ja lumi tõesti meeldivad, aga nautigu seda, kuni on. Viimaste aastate jooksul on nii talvine ilm pigem haruldus.

Järgmise postituseni aga,

                                          Kirjutamiseni!