Oli üks lisamise nädal ehk juurde tuli kõike...

Tere siis jälle!

Selgi nädalal on mu postitus veidi hilisemaks jäänud. No mul lihtsalt juhtub nii...

Nagu pealkirjastki näha, on olnud üks suur lisadega nädal. Pea kõike on juurde tulnud: küll lund ja talve ning mulle headust. Ehk siis oli mul plussnädal - tuli tagasi kadunud 300 grammi. Et mu kunagine füüsikaõpetaja ütles ikka, et head inimest ongi palju, siis ma saangi ju väita, et mulle on headust juurde tulnud. Selle nurga pealt oli igati kordaläinud asi. Ent siinne blogi ja keskkond tervikuna on siiski seadnud eesmärgiks ju kaalulangetuse ja nii oli tegelikult halb nädal.

Eks ma ise veidi aiman ka, miks sedaviisi läks. Nimelt oli ebaloomulikult transpordirohke nädal: sain tervelt kolmel päeval autoga koju ega pidanudki jala käima. Ma ise usun küll, et lisagrammid eeskätt sellest tulid. Sest üle pole ma küll ühtegi toidugruppi söönud. Aga peale kodutee mul erilist trenni - eriti praeguse lumega - kahjuks pole. Kui lumi kord ära sulab, saab ehk rattagagi natuke sõitma hakata. Aga selleni on vist veel ikka väga palju aega. Selle nädala lõpuks küll lubas juba sula ka, ent kes teab, palju või pikalt seda tuleb.

Mina oleksin küll õnnelik, kui lumi ära sulaks ning kevad lõpuks ometi tuleks. Ma lihtsalt ei suuda kuidagi rõõmu tunda selle talve ja tohutu lumekoguse üle. Seda enam ärritavad sellised inimesed, kelle meelest paremat asja polegi olemas. Ent meil on vaba maa ning igal ühel õigus oma arvamusele. Mina arvan, et võiks juba kevad tulla ega ootagi ülejääänute nõustumist.

Mõtlesin ükspäev juba suvele ja sellelegi, kuidas saab oma koduseid kurke, tomateid ja muud köögivilja sööma hakata. Teinekord tundub küll see köögivilja ühikute täissöömine jube raske. Kaua sa ikka seda porgandit või kaalikat sööd. Pealegi on kaalika koorimine ikka üsna vaevarikas. Tomatit-kurki ei jaksa ka väga palju osta ning ega see praegu teab, mis maitseomadustega hiilgagi. Tänu niiskele suvele mädanesid omad sibalad juba sügisel ära, muidu oleks võinud neidki vees-topsis kasvatama hakata. Kes pole proovinud, siis või või margariiniga kaetud leivaviilul, vähese soolaga maitseb selline sibulavars imehea. Seda enam, et kevad tulekul ning varsti hakkab igaastane kevadväsimuse laul peale.

Nelajpäeval-reedel hakkasim mõtlema, et palju peaks veel enne alla võtma, kui Eestist omale püksirihma saaks osta... Nimelt otsustas nädala sees rihmapannal koostöö lõpetada ja parematele jahimaadele suunduda. Ent kes mu blogi lugenud, teab juba, kui võimatu on meie kaubandusvõrgust (vähemalt Pärnus) Vähe suuremat kui 120cm püksirihma hankida. Nii saabki ise näputööd töökäigus harjutada ja õppida. Paar nädalat tagasi lugesin õe Naistelehest, et Tallinnas on keegi avanud kingapoe, mis pakub jalatseid suure jalanumbriga naistele ning samas oli kirjutatud ka suuremaid naisteriideid müüvast kauplusest. Ent meestele pole kuskil midagi sellist. Vähemalt ma pole kuulnud. Ammugi pole midagi sarnast Pärnus, ent paljud inimesed (viimastel aastatel mina kaasa arvatud) ei satu ju väga tihti ka Tallinna. Ja kui mingi sedalaadi pood avatakski, siis ilmselt jälle naisteriiete tarvis. Olen ikka aeg-ajalt mõelnud ise selline äri luua, kaupa saaks näiteks Hiinastki tellida, nii palju olen seda uurinud. Aga praeguse töö kõrvalt ilmselt ei jõuaks asju ajada ja ka ettevõtlikkust jääb puudu. Pealegi kui uskuda praeguseid rõivakaupmehi, siis pole sellistele riietele turgu, mis pidi ka olema põhjuseks, et praegu müüdavad riided on enamasti ideaalmõõtudes inimestele. Oled sa natuke suurem-väiksem, vaata ise, kuidas hakkama saad.

Eks näeb... Kui majanduslikud olud paranevad, peaks ehk tõesti idee käima lükkama. Ülekaaluline või muul moel normist väljas olemine, ei tähenda ju veel, et sa hästi riides ei võiks käia. Vähemalt minu arvates. Või mõne aasta pärast ongi normaalne, kui inimene pekstakse lihtsalt niisama läbi, lihtsalt seepärast, et ta oli paks, ülekaaluline. Inglismaalt on näide juba olemas. Ja kui uskuda kümnendiku jagugi selle loo juures olnud kommentaare, pole meilgi selleni enam palju maad minna.

Lootkem, et nii ei lähe.

Järgmise korrani aga mõnusat vabariigi sünnipäeva ja veel mõnusamat kevadeootust. Kui läheb sulale, tuleb ka kevadelõhn.

Seniks,

Taaskirjutamiseni!