Mis läheb alla, tuleb ka üles... (ümberpööratud inglise vanasõna)

Tere äkksuve!

Vanarahval on tore ütlus, et pole halba ilma heata ega head halvata. Minu kaalu kohta paistab see küll täiel määral kehtivat. Kui eelmine nädal sain rõõmustada, et 20 kilo kokku läinud nagu niuhti ja nädalaga maha läinud 700 grammigi on minu kohta üsna hea tulemus. Siis sel nädalal selline tore asjade käike muidugi ei jätkunud ning pidin leppima 200-grammise kaalulisaga. Ei tea isegi, kuidas nii läks. Ühikuid üle nagu söönud pole, liikumist oli küll ehk vähem kui muidu, ent mitte nii palju. No muidugi oli nädalavahetus omajagu uimane ja tegudevaene, kuna suurema osa ajast sadas. Ju ehk siis see mõjus. No igatahes tuli 200 grammi juurde. Teisalt annab see jälle mõningast indu juurde, et see käesolev nädal ikka plussi tuleks. Lootma ju peab. Ma ise kardan kõige enam nädala algust, mil ma tavaliselt olen autoga bussilt koju saanud ja nii on ära jäänud tubli 20 minutit jalutamist. Naljakas oleks heale küüdipakkujale ära ka öelda.

Nüüd möödunud nädalal päädis see autosõit taaskord sellega, et ajasin kuuri alt välja jalgratta ning tegin väikese kevade-avastamise tiiru lähikonnas. Kui ilm on soe ja päike paistab, pole rattasõit ju mingisugune pingutus. Tore oli vaadata, kuis puud ja põõsad on hiirekõrvul ning metsa all õitsevad ühekorraga sinililled, ülased, varsakabjad, tulikad, aasal sekka võililled ja kusagil võsastikus annab salatrohelist tooni jänesekapsas... Ja siis mõni imestab, miks on kevad mu lemmiksaastaaeg.

Oleks tore, kui kevad ainult olekski. Samas saan ma väga hästi aru, et sel juhul muutuks see kohutavalt tüütuks ning mõni kevadevihkajast inimene saaks kreepsud. :D Kuid mina olen ju jällegi too veider inimene, kes pole teab kui vaimustet suvest. Ma otseselt ei vihka seda, kuid saaksin ka ilma hakkama.  Mul lihtsalt ei seostu suvega midagi eriti suurt või vaimustavat. Muidugi on ju mõned üritused, kuhu minna: näiteks Õllesummeril on saanud viimastel aastatel käia (sugugi mitte ainult õlle pärast). Eelmisel aastal sattusin esimest korda elus ka Viljandi folgile, mis mulle tundus isegi lahedam kui Õllesummer. Seal küll ei esinenud Moby ja polnud u sadat sorti õlud, kuid see-eest maksis õlu vaid 25 krooni ning oli Untsakad. Lisaks see omapärane mõnus meeleolu, mis Viljandi selleks ajaks vallutab... Kui veel meelde tuletada, et Viljandi on üks mu lemmikumaid linnu Eestimaal, ongi Viljandi folk Õllesummerile ära teinud. Kas aga sel aastal ka sinna saab kuidagi, ei oska veel arvata. Ent nagu ma varemaltki öelnud olen: lootma peab...

Mõnele üritusele lisaks on aga kogu suvi täis reklaame, juttu jmt, kui tore ja vahva peab kõigil olema, kuis kõiks rannas peesitavad ja ainult lõbutsevad, reisivad ... kuid see ju pole tegelikult nii. Ja kui su paremad sõbrad elavad juhtumisi paarsada kilomeetrit eemal, on need jutud veel eriti ärritavad. Ilmselt on see aga rohkem minu enda probleem ega tohiks kuidagi teistel suve nautimist segada.

Niikuinii on selle ajani veel mitu head nädalat. Suvised tööd on aga juba alguse saanud. Täna veetsin mitu head tundi niites mereäärt taas lagedamaks. Keegi seda küll väga ei kasuta, kuid ilus vaadata siiski.  Ma veel mäletan, milline see oli, kui keegi aastaid ei niitnud... Roogu täis ja kui ujuma tahtsid minna, siis tuli kompass kaasa võtta, et pilliroogu mitte ära eksida... .... sest roog läheb siit kusmaani .... vahest Tõstamaani välja... See-eest oli selles aga lastena jube lahe luurekat mängida, radu sisse tallata. Siiski on ujuma minna palju parem, kui rannaniit kenasti niidetud. Hommikuti õues laua taga istudes ja nt tassikest kohvi juues on veelgi toredam vaadata, kuidas meri hommikuse päikese käes sillerdab ... rootanud kaldaga seda ei näe.

Ent olgu sellega kuidas on.

Näete nüüd, olengi juba üsna mõttevaba teksti kirjutama hakanud. Ma nüüd siis selleks korraks lõpetan ja hakkan näiteks inglise keele taseme-testiks õppima. Või siis head raamatut lugema.

Igatahes nüüd aga...

Taaskirjutamiseni!