Lõbustuspargikaal... :D

Tere-heihopsti!

Viimasest kirjatükist on jällegi mõned liitrid vett merre voolanud ning suisa kaks nädalat mööda lennanud. Ent vaadates siinses blogikeskkonnas valitsevat vaikust, polegi sest ehk midagi hullu. Minu postituste vahele on nüüd  ikka ka kellegi teise oma vahepeal sattunud. Samas ei kutsutagi suve ilmaasjata "hapukurgihooajaks", mis viimastel andmetel pole sugugi uus väljend. Igatahes on tõenäoliselt inimestel muudki teha, kui blogisid pidada.

Kuid lõppes nüüd minu puhkus ning küllap leiavad teisedki peagi aega mõnel hetkel klaviatuuri taha istuda ning oma kaalulangetamise, figuurisõbrustamise kogemustest kirjutada.

Mul igatahes on need kaks nädalat olnud nii head kui halvad. Viimases postituses ma vist juba kartsingi kaalutõusu. Nii ka üleeelmine kaalumine läkski ning juurde oli tulnud 1.8 kg. Eimidagi rõõmustavat... samas ei tulnud vähemalt 2kg. Eks viimastel kordadel olegi see langus kohati natuke rutakas minu kohta olnud ja mõneti võiks seda pidada olukorra normaliseerumiseks. Sel korral näitas kaalusihverplaat 119.3 kg ehk 0.5 kg miinust. Kui nüüd üdini aus olla, pole viimasel ajal ka ehk kõige usinam figuurisõber olnud ja vahest ehk mõne lisaühiku endale lubanud, kui see just parim mõte pole olnud.

Vähemasti võib mu seni võrdlemisi ebakorrapärased söögikorrad sisuliselt lõppenuks lugeda. Puhkus sai läbi ja algab jälle rutiinne ühetaoline elu. Kaalulangetamise kohalt on see ju isegi hea. Teisalt kardan, et juba natuke harjumuseks saanud rattasõidud võivad veelgi harvemaks jääda. Pärast tööpäeva on juba väga raske end kokku võtta, eriti kui tead portsu tööd veel kodus ootamas ja õhtusöökki nõuab tegemist. Eks raskused vist nende ületamiseks olegi.

Käisin eelmisel nädalal Tallinnas avaldust sisse viimas, et oma lollakalt pooleli jäänud õpingud lõpuks lõpetada. Ihukarvad tahtsid suisa püsti tõusta, kui kuulsin, mida kõike pean lõpetamiseks veel lisaks tegema. Teisalt pole ju mul kedagi peale iseenda ja oma luuserlikkuse kiruda. Vast sellises tohuvapohus, tegemiste kuhjudes on kergem ka motivatsiooni leida. Vähemalt on stiimul toast välja liigutama minna, et kõigest kuhjuvast eemale saada. ;) Igas asjas võib ju midagi head näha. Kunagi keskkooli ajal olin ka selline nö piirolukorrainimene: ehkki näiteks kirjandi kirjutamiseks anti aega kaks näldalat, oli ikka seda vaja alustada esitamise päeva eelõhtul.... ütleme kl 24.00.... Ja siis see lõpetada hommikul 4 paiku. Huvitaval kombel olid selliste kirjtandite hinded ikka veidi paremad... Võta siis nüüd kinni.

Ent see on tuleviku teema. Pole veel kinnitustki saanud, kas mind üldse võetakse programmi vastu. Pole ju mõtet enne sääsest elevanti ehitama hakata.

See Tallinna-külastus oli ka viimase aja suurem tegemine. Muidu on eluke veerenud vaikselt ja loiult. Värvisin vannitoa ukse lõpuks kenaks salatiroheliseks ja olen õues toimetanud. Söömise poolelt on kõik nagu ikka. Püüan varieerida söödavat ning praegusel ajal saab tarvitada ikkagi päris palju köögivilja. Siiani olen õnnelik oma ürdiaiakese üle: hakklihagi maitseb salveiga praegult hõrgumalt. Mida veel siis rääkida tomatisalatist värske lõhnava basiiliku ja majoraaniga. Õunaaeg aga nõuab omakorda õunakoogi küpsetamist. Ikka jälle öösiti, kui normaalsed inimesed vaatavad pigem telekat või suisa magavad. Ent selline ma ju olengi... ööinimene.

Sellega aga saab ka suurem jutt otsa. Pealegi pole ilus blogikeskkonnavaikust väga valju ja äkilise postitusega rikkuda. Varsti algab (paraku) sügis ja eks klõbistan/me siis sõrmed klahvidel puhtaks ja kähedaks.

Seniks, kallid lugejad, mõnusat suve lõppu ja hapumast hapumaid hapukurke,

Taaskirjutamiseni!