Kevad südames ehk veidi hilinenud postitus

Heihopsti ja ilusat kevadet!

Kõigepealt pean veidi vabandama, et seekordne postitus jälle tavapärasest hiljem kirja saab. Oleksin eilegi selle kirjutanud, ent tööga läks öösel kusagil veerand üheni ja siis polnud küll mingit tahtmist enam postitust kirjutada. Lisaks läks pooleteist tunni jagu aega, kui tegin aedvilja-kotlette-pihve. :D Sellest ajast küll moodustas tubli osa need kümned minutid, kui üritasin leida köögikombaini seda hakkivate teradega osa. Ent õde on selle nii hästi ära pannud, et ma ei leidnudki. Eks kasutasin köögivilja peenestamiseks siis tavalist riivi ja sain teada, et sibulat ei maksa väga riivida - paneb umbe. Kõige koomilisem asja juures oli see, kui õde koju tuli, ei teadnud ta ise ka, kus see teradega osa on :D.

Sellegpoolest sain need pihvid ttehtud ja päris head tulid. Lihtsad ka: kilo juurvillja (mina kasutasin nt kaalikat, porgandit ja kartulit), need peenestada ühes kahe sibulada. Sellele lisada kaks muna ning 3 dl jahu või veel parem - mannat. Ja seejärel küpsetada vastavalt enda parema äranägemise järgi: ahjus, pannil, paneeritult või mitte.

Ent kokandusnurgast nüüd minu kaalu juurde. Kes eelmist postitust luges, siis ehk mäletab, et kardsin lisakilosid eelmisel nädalal. Jumal tänatud, ent läks siiski veidi paremini. Juba teist-kolmandat nädalat oli nulliring, ehk ei tulnud juurde ega läinud ka maha. Hõiskamiseks just põhjust pole, ent parem ikka kui lisagrammid- ja -kilod.

Igatahes on praegu see elu-eluke veidi mõnusam. Kevad on täielikult kohale jõudnud, ilmad on soojad, paistab päike ja vahetevahel sajab isegi vihma. Sel nädalavahetusel pumpasin täis ka rattakumid ning tegin esimese väikese tiirugi juba ära. Käisin vanemate juures ning nautisin üle pahkluude ulatuvas sopas ja porilombis sumamist. Lapsepõlv tuli meelde: kuidas siis sai otida ikka sügavaimaid lompe ning kraavile tammi ehitatud. Lapsepõlve ja mänge voolava veega saan meenutada praegu koju tulleski, kuna lumest umbes kraavi vesi voolab üle tee teise kraavi. Mõne meetri laiuselt on tee veega üle ujutatud ja see voolab ka veel. Nii tore. :D

Seina ääres õitsevad juba lumikellukesed, mille pilti ma khjuks lisada ei saa, kuna õde pani mu fotokaga Rootsi (vähemasti ma arvan nii, sest kodus teda pole). Eks see jääb siis teiseks korraks.

Ega hakkangi selleks korraks lõpetama. Loodan sel nädalal natuke ikka alla ka võtta. Nüüd vähemalt veedan väljas parema meelega aega, ent seda aega ennast pole. Praegugi kirjutan seda kirjatükikest oma nö päristöö tegemise kõrvalt. See on ka üks põhjustest, miks lõpetan - tahaks saada veidi varem magama kui eile.

Seniks aga,

                           Taaskirjtutamiseni!