Hei-hei-hopsti! Olen jälle postitamas.

Tere-augustikuud!

Nagu blogist võib vaadata, on kätte jõudnud vist väga tõsine hapukurgihooaeg. Igatahes on minu viimane postitus jätkuvalt ka kõige värskem.

Mis seal salata - olen isegi suvel laisaks muutunud ning iga postituse postitamiseks tuleb vägisi jõudu leida. Kuidagi läheb ikka nii, et päeva lõpuks oled väsinud või üldse kusagil mujal. Minu puhul on oma osa ehk juba pea kaks aastat figuurisõber olemises. Olen ühikute järgmisise ja muu sinna juurde kuuluvaga nii harjunud, et üha raskem on möödunud nädalast leida midagi kirjutamisväärset, uut kogemust vmt. Ning kõige lõppeks oli nüüd pikema pausi põhjus Viljandi Folgi külastamine.

Meedias võib ju ilmutada igasugu artikleid, kuidas Folk alla käib jne... Aga see oli sellegi poolest ülilahe sündmus ning passile kulutatud eurod vist selle aasta üks paremaid kulutusi üleüldse. Kontserdielamused ning kohatud uued ja ka vanad tuttavad oli kogu seda trianglit väärt. Ning eks leia vinguda soovija pea igast asjast põhjuse ning kirtsu tõmmata. Mind näiteks ei häirinud, ei vähendanud positiivset elamust need mõned, kes tõesti olid kohal rohkem muudel kui muusikalistel põhjustel. Viljandi Folgi väärtus minu jaoks ongi festivali ala laialivalguvus... linnaruumi kaasamine. Saadav elamus on igal juhul huvitav. Pealegi on Folgile minemise kõige olulisemaks põhjuseks enamasti ikkagi muusika. Nähtud esinejatest olid kõiks head, ent suurima ning positiivselt ootamatu elamuse andis ikkagi lätlaste Auli kontsert... Kõige vahvam on, et sattusin sinna vaid sel põhjusel, kuna Vägilaste kontserditelk oli lõhkemiseni rahvast täis. Ent lätlased tegid selle "pettumuse" kuhjaga tasa ning müristasid trummi ja torupilli, nagu viimnepäev oleks tulekul. Võimas igatahes...

Olid muudki esinejad ju head - Senegali keelpillide mängijad ja Iraani muusikud.... Ja muidugi igavesti lahe ja mõnus (minu jaoks vähemasti) Untsakad. Pean juba plaani järgmise aasta passi jaoks raha kogumiseks, kui ma just töötuks selleks ajaks ei jää. Aga see on juba iseeneesest teine ja pikem lugu.

Kui nüüd kaalust rääkida, siis folgi-nädalal jäi see ära. Olin neljapäeva öösel juba märgade varvastega Kukerpille kuulamas-vaatamas. Küll käisin eelmisel neljapäeval kaalupeal ning kirja läks 117.8 kg. Ei teagi, milline on see viimase kaalumisega võrreldes. Midagi on ikka alla läinud. Eks Viljandis sai omajagu ka ringi käidud ja sebitud. Samas tasakaalustasin seda õlle ja kaljaga... :D

Tegelikult on üldse ime, et kaal veel  mingilgi langusel püsib. Käin praegu vanemate juures abis kurke korjamas ning see ja muud tegemised on söömisgraafiku täitsa sassi löönud. Kui tavapärane hommikusöögi aeg on 11-12 (armastan pikki venivaid hommikuid... :D ), siis 9ks kurki korjama minnes söön juba 8 paiku. Ja kui kurgikorjamine on õhtul viiest, saan sööma alles poole kümnest - kümnest, nagu täna. Sinna juurde jällegi õhtud, kui söön enam-vähem tavapärasel ajal. Kurgikorjamine lõppeb ju varem küll, ent söögitegemine võtab ka aega. Pole kahjuks kedagi, kes seda minu eest võiks teha.

Sel nädalal paistab see lõpuks kaalule mõjuma hakkavat. Olen õnnelik, kui neljapäeval on vaid 1kg kaalutõus... kardan paraku palju enamat. Sellegipoolest üritan end liigutada. Et vahepeal oli rattakett vaid ausõna najal püsiv, jäid ära pikemad rattasõidud. Nüüd ostsin uue keti ja esimene pikem tiirgi tehtud. Oleks tänagi käinud, ent sadas kohtati nagu oavarrest ning õhtul pidi ka kurke korjama minema. Mõtlesin, et siis saab märjaks saada küll ja küll. Ja saigi. :D

Nii see suvi mööda lendabki. Suve lõpuks uut 100 kg soovkaalu vist siiski ei saa, ent oleks päris tore, kui see juhtuks tuleva aasta kevadekski. Muidu olekski talv liiga igav ja üksluine. Figuurisõbrustamine pole eriti kurvav ka enam minu jaoks. Rasva ja piimaühikutesse olen hakanud veidi vabamalt suhtuma ega tee suurt numbrit nende ületamisest. Üritan siis jätta järgi mõne teraviljaühiku.... või liha oma. Nagu mu mentorist õdegi ütleb, teeb oma soovide liiga range piiramine rohkem kurja kui head. Kui see ongi mu kaalu aeglase langemise peamine põhjus, siis vähemalt mina olen õnnelik ning kiiret pole ju kuhugi. Praegu tunnen rõõmu näiteks sellegi üle, et olen vist juba üle kuu aja alla oma esialgse soovkaalu - 120 kg - püsida. Saavutus seegi.

Nende optmistlikumate toonidega lõpetangi seekordse postituse. Kui keegi leiab aega sellega tutvuda, siis mõnusat nädalat, kaalulangus ja peatseid sooje ilmasid teile minu poolt. Järgmisel nädalal järgmine postitus.

Taaskirjutamiseni!