Eimidagi pikka

 Terekest!

Pean vist jällegi alustama vabandusega postituse hilinemise eest. Ehkki vahepeal tundus sinne keskkond üsna väljasurnud olevat, paistab elu jällegi naasvat. Nii on mõtet ikkagi paar sõna kirja panna. Suvine aeg pole minu jaoks just ülearu kiire, kuid mõnede pisikeste tegemiste vahelt lihtsalt ei leia alati seda pealehakkamist, mida postituse kirjutamise alustamiseks vaja läheb. Tegelikult läheb seda vaja pea igasuguse töö tegemiseks. Ehitan praegu vanasse majja nö tagant-järele vannituba ning kuigi tahaks seda väga kasutada, ei leia mitte alati indu tõusta ning sammud sinna nokitsema seada. Vahest on lihtsalt tarvis mingit ajendit, mis tegutsemise muudab pea möödapääsmatuks. Praegu on selleks minu reisile minek ning enne kodust lahkumist tahaks mõningate töödega vannitoa kallal valmis saada.

Jah ... Eneselegi pea ootamatult tuli võimalus minna reisile, mille käigus näeb vist küll pool Euroopat ära. Eks ta raske rahalise olukorra muudab veelgi raskemaks, kuid samas oleks nadi selline võimalus ka kasutamata jätta ning usun, et sellest võib mu igapäevaseski töös kasu olla. Ühtlasi tähendab mu enda elukese pikimale reisile mineks seda, et ilmselt ei kirjuta ma siia enam midagi paari nädala jooksul. Muidugi võib juhtuda mõni imelaadne asi ning ma kirjutan selle nädala tulemustest juba reedel-laupäeval. No ma vähemalt püüan selleni jõuda.

Tulles aga nüüd teema juurde, millest ma siin blogis eelkõige peaks rääkima, kardan sel nädalal mõningast kaalutõusu saabuvat. Ega põhjuseid selleks polegi vaja kaugelt otsida: nimelt külastas mind nädalavahetusel tädi perega ning küpselihaga sai küll vist mõnevõrra liialdatud. Samas ei saa midagi kindlat väita enne neljapäevast ametlikku kaalumist. Siiani on ju kõik tegelikult üsna hea olnud. Juba mitu - vist 4 või lausa 5 - nädalat järjest on mu kaal allapoole liikunud. Tõsi, viimased kaks nädalat - kaasa arvatud viimane kaaluminegi - vaid 400 grammi jagu, ent hea seegi. Hetkel on mu ametlik kaal siis 123.00 kilo. Ei mäletagi, mil viimati nii kerge sai oldud. Ükspäev proovisin ning keska lõpetamise viigipüksid läksid igatahes jälle jalga. Hea, et neid ära polnud veel visanud, nagu ma juba plaanisin vahepeal.

Arvatavasti on kaalu langemisele kaasa aidanud ka kurgikorjamisel osalemine. Ma pole kindel küll, kui suur koormus see on, ent igatahes on see raskem kui diivanil istumine. Praeguseks olen jõudnud punkti, kus selg on iga korraga üha valusam. Ent suvine aeg, reis ootamas ning raha on vaja. Kuna praeguseks hetkeks on puhkuserahadest järel vaid kena mälestus ning säästudest tuleb üle elada septembrikuu, siis vaba raha sisuliselt polegi. Ühelt poolt on see hirmus, ent teisalt tähendab see reisil olles vähemat söömist ning polegi võimatu septembriks oma soovkaal täis saada. Ehk siis jõuda selleni, et kaalun 120.00 kg. Ise küll eriti ei uskunud seda aastaga saavutavat, kuid vahest läheb õnneks. :D Ja siis tuleb hakata otsustama, mida edasi teha - kas rahulduda sellega või langetada veelgi allapoole. Ise olen mõelnud, et 100 kg kaaluda oleks juba üsna hea ning sel juhul hakkaks vast rõivapoodigi asja tekkima... Kui selleks muidugi raha peaks olema.

Ent pole mõtet jagada veel katusel kraaksuvat varest. Vaatame, mis elu toob ning eks siis saab edasi mõelda.

Selle mõttega ma ka tänase postituse lõpetan ning soovin teile mõnusat suve jätku. Kes seda aastaaega armastab: nautige veel viimast; kellele ei meeldi, siis varsti on ta läbi saamas.

Seniks aga,

Taaskirjuamiseni!