Eimidagi eriti head ... peale kevade

Tere taas!

Seekordne postitus on siis tavapärasest taas hiljemaks jäänud. Mingis mõttes on see isegi veider, kuna mul praegu nädalane puhkus ja aega peaks justkui olema. Aga eks ta olegi, et kui aega on ei jõua midagi tehtud ja ajapuuduses piiineldes saavad tehtud kõik asjad ja veidi veel. Ehk kes teeb, see jõuab. Mina küll ennast mingiks eriliseks tegijaks ega rahmeldajaks ei pea, ent sellegipoolest on töisel ajal kuidagi lihtsam end kokku võtta ja need mõned read siia lisada.

Rääkigem siiski ka mu kaalust.

Sellega oli eelmine nädal selline lugu, et ei üles ega alla. 131,6 kg oli see üleeelmine nädal ja samapalju ka eelmisel. Arvestades nädalatagust vanaema sünnipäeva ja sealset head-paremat, polegi kõige hullem. Samas olen ju isegi kogenud, et pidused patustamised tulevad ilmsiks ja mõjuvad kaalule alles paari nädala pärast. Nii ei ootagi käesolevalt nädalalt midagi erilist. Sisemine tunne ütleb, et tuleb kilo-kaks tagasi. Ise oleksin väga rahul ka kaalu püsimisega.

Ega see puhkaminegi teab kui kasuks tule. Liikumist ja tavapärast sebimist töö juureski on ju vähem. Samuti on söögiajad veidi paigast. Tavapärasel ajal söön nädala sees hommikuti kuue-poole seistsme vahel. Kell seitse pean juba jõudma bussipeatusesse ning nii pole seda võimalik kuidagi hilisemaks ka lükata. Praegu aga küll ei taha-viitsi hommikul nt kuuest tõusta, et hommikusöök "õigel" ajal süüa. Hetkel olen nö nädalavahetuserežiimil ehk siis söön kusagil 11 paiku. :D Ega ma magagi nii kaua, lihtsalt mulle meeldivad pikad hommikud, kus enne kohvi tassi valamist ja võileiva-pudru tegemist vaatan lehest mõne pildi läbi, reedeti lahendan õe Naistelehest "Leia pildilt 10 erinevust" ülesande jmt. Ja siis joon tunnikese kohvi-teed ja ampsan mõne võileiva juurde.

Et hetkel on kõik hommikud sellised ega lähe kokku tavapärase rutiiniga, siis ma ei imestagi, kui juurde võtan. Lookumist võiks ju ka rohkem olla. Mina aga ei suuda niisama ringi lontida, millest ma ju olen juba mõne korra kirjutanud ka. Eriti veel külavahel, kus ma olen kasvanud ja elanud. Midagi huvitavat pole ju vaadata ja see oleks lihtsalt igav. Pole siinkandis enam häid tuttavaid, sõpru ka, keda saaks külastada. Rattaga sõitmiseks aga maa-teed veel väga ei sobi. Vähemalt siinses Pärnumaa osas. Kohati jäised ja enamasti vett täis, niisamuti võiks kohe kuskile lompi pikali visata, kui suurele teele sõitma minna.

Lisaks kõigele olen ma kohutavalt laisk inimene ja kindlasti mitte üks neist, kelle meelest puhkus ongi männijuurikate väljajuurimine ja igapäev 25 km jooksmine vmt. Nii ma ei kurdagi eriti. Tuleb sel nädala kaalul juurde, eks siis tuleb. Ausalt öeldes ei uskunud ma septembris alustades, et ma niigi kaugele jõuan, kui senini olen. Ja kõige tähtsam ongi ju säilitada optimism ja hea tuju. Küllap pärast kaalutõusu tuleb jälle languski ... kundagigi. :D

Seniks aga edu ja mõnusat saabuvat kevadet. Lumi ju sulab mühinal ja eile õues ringi tiirutades avastasin maa seest turritamas mõningate krookuste ninaotsasid. Kindel märks kevadest, mu lemmikuimast aastaajast. Seegi hea põhjus hea tuju hoidmiseks. Loodan sama hea tuju on siinseil lugejailgi.

Seniks aga,

Taaskirjutamiseni!