Vaikselt ikka edasi

Tere jälle!

Alustan siis kohe sellega, et eelmise nädala jooksul langes kaal 0,8 kilo jagu. Paistab, et mu kaal lähebki nii pisi-tasa, mitte kilode viisi, nagu õde ennustas. Aga ega sellest hullu pole. Kui olen oma teadliku elu elanud tugevas ülekaalus, saan ka edaspidi hakkama.

Et kokku olen kaotanud nüüd kuskil 7-8 kilogrammi, siis hakkab see ennast juba ka veidi tunda andma. Pole küll ise märganud, et liikuda oleks oluliselt kergem või teistmoodi kui varem, ent samas pole mulle see kunagi ka mingiks probleemiks olnud. Küll aga on mõningatest riietest aru saada, et midagi ikka on maha läinud. Nii näiteks on ühed püksid, mis suvel olid veel ikka ümbert kinni, lausa suureks jäänud ning rihmata kukuvad lausa rebadele. ;D Samuti sain meeldiva üllatuse, kui märkasin eelmine nädal, et üks t-särk on vahepeal kergelt lohvakamaks-laiemaks muutunud. Kuigi need on ju väikesed asjad nign riidekapi sisu väljavahetamisest asi veel kauge, on seda siiski meeldiv märgata. Annab natuke indu juurde ja näitab, et pole kogu see figuurisõbrustamine lihtsalt tühja läinud.

Eks vahel olegi niisuguseid väikseseid rõõme vaja. Muidu ju võiks langeda lausa masendusesse ning näiteks tahvli šokolaadi nahka pista.

Muidu aga läheb eluke vaikselt ja mõnusalt. Praegu veel ühikute hulgaga probleeme pole ja pigem jääb neid üle, kui tuleb puudu. Sel nädalavahetusel tegi õde saiakesi ja siis küll oleks soovinud mõningaid lisaühikuid, ent kui saiakesed otsas, on ka see mure murtud. Tuleb lihtsalt lahkemalt teistele jagada. :D

Nüüd aga järgmise korrani teile terviseid ning edukat seagripist hoidumist.

Kirjutamiseni!