väike paus

Mõtlesin, et tulen annan ka aru, mis mu elus toimub. Olen jälle Tartus, selleks aastaks loodetavasti viimast korda. Viimased paar nädalat on olnud kohutav hullumaja mu elus - tööl on kiire ja siis kuidagimoodi on pidanud jõudma teha koolitöid jne. Erakordsest stressist annab märku seegi, et esimest korda elus unustasin juuksuriaja ära. Jube piinlik! Ma käin esmaspäeva õhtuti ca korra kuus juuksuris ja tavaliselt mul juba sisetunne ütleb, et pean rahakoti vahel olevat lipikut piiluma, et kas oli nüüd või nädala pärast. Aga mul ei tulnud üldse see meelde, sest aeg on läinud nii kiiresti, et mulle tundub, et alles ju käisin seal. Juuksur vaeseke ei julgenud mulle helistada ka, ma oleksin ju mõne minutiga kohale kimanud. Nojah, see lihtsalt tõestuseks sellele, et elu on hetkel pea peale pööratud. Eile pidin hakkama Tartu poole sõitma ja enne läks kõigega nii kiireks, et ma ei mäleta, kas ma ikka hingata sain või unustasin selle ka ära. Igal juhul ma ei jõudnud toidupäevikut täita, no lihtsalt ei olnud ühtki vaba hetke enne keskööd, aga siis ma enam ei jaksanud. Ja seepeale otsustasin, et võtan esmaspäevani pausi. Siin on nii vale elurütm mul ja nii palju pinget, et ma ei taha ennast enam muu asjaga kontrollida ja pingestada. Pealegi on väga raske kui peab kuidagimoodi suutma oletada väljas söömiste ühikuid. Nii, et mul on planeeritud figuurisõbra puhkus. See ei tähenda, et ajan näost sisse magusat ja muud jama, üldsegi mitte. Katsun ikka enam-vähem korralikult süüa ja juua. Pean olema muidugi valmis väikeseks kaalutõusuks või seisakuks, aga mis sest, peaasi, et kool selleks korraks õnnelikult läbi saab, kaks eksamit veel jäänud

Esmaspäevast siis hakkan uuesti programmi järgima ja mulle meeldib, et kõik see on mul teadlikult otsustatud ja planeeritud, mitte lihtsalt mingi mõnepäevane libastumine

Marie