Uue alguse teine päev

Eile, uue alguse esimesel päeval, oli üks kehv moment. Lõunat sõin poole ühe paiku, aga kuna sõin ühe taldrikutäie üsna lahjat suppi, siis läks enne õhtut kõht liiga tühjaks - selles mõttes, et täitsa paha hakkas kohe. Veresuhkur läks arvatavasti paigast ära, nii et käed natuke värisesid ja üldse oli värin sees, nälg mis nälg. Tegin siis kähku endale hautatud juurvilja, külmutatud juurvili on selleks ikka jube hea. Peale söömist hakkas üsna kohe normaalne olla, nii et halb tunne läks üle, aga tegelikult mulle ei meeldi kui nii juhtub. Kusjuures ma sõin paar ploomi ja õuna vahepeal, aga see ei aidanud. Ma usun, et esimesel päeval organism pole harjunud jälle nii vähe sööma ja tulevikus seda enam ei juhtu. Vähemalt täna on küll enesetunne parem, aga kella kuue paiku sõin õhtust ja nüüd on mul tänaseks ühikud otsas. Mõtlesin, et võiks hakata varem magama minema, oleks kahes mõttes kasulik - väldiks õhtust tühja kõhu tunnet ja saaks kauem magada ka. Mul on viimasel paaril kuul olnud jube raske hommikuti tõusta, nädalavahetustel magan lausa kümneni või poole üheteistkümneni, mis on minu puhul väga haruldane. Öeldakse, et nii kaua kuni inimene armastab kaua magada, on ta veel noor, ma siis olen järelikult Tegelik tõde on muidugi selles, et ma ei saa voodis raamatut käest ära pandud, nii et pigem lugemissõltuvus kui noorus, eks ole 

Nojah, ega siin muud uudist eriti polegi. Teen tööd ja ootan kooli. Olen juba enamuse aineid sügissemestriks ära valinud, võtan ainult seda mis kohustuslik, sest ei taha viimaseks aastaks liiga suurt koormust tekitada. Kõige suurem mure on lõputööga, sest ma hetkel veel ei tea, kas saan ikka sellel teemal teha, mis tahan ja pole ka päris kindel kui hästi see minu erialasse haakub. Kui saaks lõputöö suhtes rohkem kindluse sisse, siis oleks juba täitsa jonksus see elu

Peaks minema täna veel rattaga sõitma, sest kirjad oleks vaja posti viia. Loodetavasti suudan end telekast ja arvutist lahti rebida mõneks ajaks, sest väljas on ilus päike.

Olge teie ka tublid

Marie