Ükskord peab ju alustama

Tere
Olen keskealine naisinimene, kes viimasel paaril aastal end täiesti käest lasknud. Olen olnud päris pikka aega ülekaaluline, vist sellest ajast kui oma kümmekond aastat tagasi sai kaalujälgijates soovkaal saavutatud ja siis kohe pärast seda ennast märkamatult lõdvaks lastud. Tagasi tuleb kõik teatavasti topelt. Kasuks pole tulnud ka see, et olen viimastel aastatel töötanud peamiselt kodus. Hommikune tööleminek tähendab niisiis ühest toast teise kolimist ja arvuti ette prantsatamist, kuhu jään tavaliselt miinimum 8-9-ks tunniks, pooletunnine lõuna sinna vahele. Seekordne talv on mõjunud mulle täiesti laastavalt. Kuna elan maal, siis on talvel ju õhtuti kottpime ja seekord oli sageli veel nii külm ka, et õhtul toast nina välja pista ei tahtnud, nii ma siis tugitoolis kosusingi. Väga, väga raske oli olla. Kui vahel mehega jalutama läksime, siis püüdsin varjata, et mul kõik kohad valutavad. Tegin näo, et jaksan küll ja püüdsin sammu pidada, aga see oli ikka jube raske katsumus. Appi, kuhu ma olin omadega jõudnud!:( Käia ka enam ei jaksa:( Teadsin kogu aeg, et pean alla võtma, aga ei tulnud sellist tunnet sisse, et oleks jõudu alustada. Käisin hiljuti juuksuris ja seal peegli ees istudes vaatasin hirmuga oma peegelpilti - see väsinud ja jäme olevus seal peeglis ei saanud ju ometi mina olla!? Paar päeva peale seda sattusin kuidagi figuurisõprade lehele ja mõtlesin, et proovin. Tean ju, et see toimib, küsimus on vaid selles, et tuleb teha otsus ja siis seda järgida. Mul oli kodus kaalul patarei tühi, nii ei saanud ma end esimesel kahel nädalal kaaluda. Hea oligi, et ei saanud, ma kardan, et see number võis olla kolmekohaline ja sellist ma pole enne end kaaludes veel näinud, jäin suurest shokist ilma õnneks:) Eelmise nädala alguses kaalusin ja oli 97,8, algkaaluks olin paar nädalat varem pannud 98 kg ja las ta ollagi nii. Nüüd on kaalul patarei olemas ja saan igal nädalal kaaluda, teen seda esmaspäeva hommikuti. Täna näitas kaal 96,6, nädalaga niisiis  -1,2 kg. Erinevalt neist, kes pole varem kaalujälgijad või figuurisõbrad olnud, ei teki mul kahjuks suurt vaimustust kui näen, et kaal nii jõudsalt langeb - tean seda oodata ja ei imesta ja sellest on kahju, sest mul ei teki algajatele nii omast vaimustust programmi toimimisest.  Aga on nagu on. Pikk tee on käia, alla tuleb võtta ca 30-40 kg ja see masendab mind natuke, et pean nii kauaks kannatust varuma enne kui end ilusa ja tervena tundma hakkan. Pean katsuma oma kärsitust taltsutada, liiga pikk tee on veel käia ja selleks on vaja pikka meelt ja kannatlikkust.
Olen hakanud ka rohkem liikuma. eelmisel nädalal tegin viiel päeval 100 minutit kepikõndi ja ühel päeval jalutasin niisama tunnikese. Laupäeval käisime shoppamas, need tunnid lähevad ka liikumise kirja, nii et päris tugitoolipäevi eelmisel nädalal ei olnudki. Kui oma esimesele kepikõnniringile läksin, siis olin üsna üllatunud, et nii kerge oli käia. Kuidagi reibas olemine ja isegi alaselg ei hakanud valutama. Usun, et see oli sellepärast, et olin ju kaks nädalat juba ühikuid arvestanud ja mõne kilo juba kaotanud, keha aga oli harjunud raskemat koormat kandma. Kuigi mõnikord ei sõltu liikumise kergus ja reipus vist pelgalt kilodest, sest eile kui kepikõnnile läksin, oli pool maad ikka väga raske, ei jaksanud kohe üldse. Kui lihased lõpuks korralikult soojad olid, siis hakkas parem ja viimane jupp enne kodu oli juba väga hea.
Nojah, nii see asi siis praegu on, sõda kilode vastu on alanud!
Marie