Tervitus pika aja tagant

Tere!

Minu blogipidamine muutub üha laisemaks ja laisemaks. Kui varem jäi postituste vahele nädal, kaks, siis nüüd on viimasest korrast enam kui kuu aega möödunud. Aga nagu üks mu lemmikuimaid vanasõnugi ütleb: parem hilja kui mitte kunagi. Postiuste venimise taga on tegelikult palju põhjuseid. Olen vist ühes varasemaski postituses maininud, et asusin (jälle) ülikooli lõpetama ning selleks on vaja rida aineid läbida, saamsks kokku ainepunktid. Sellega seoses on nüüd olnud päris palju kodutöid, mille kirjuamine on isegi veerand viieni argipäeva hommikul aega võtnus ja tööle minemiseks tõusen juba enne poolt kuut. Nii pole õhtul koju jõudes enam jõuraasugi millegi kirjutamiseks, mõtlemiseks. Töö juureski on kuidagi rohkem tegemist või vähemalt energiat kulub enam kui tavaliselt. Samal ajal polegi midagi märkimisväärset eriti toimunud ka.

Eks venimtamisele võis kaasa aidatagi seegi, kuidas kaal pole viimasel ajal sisuliselt kuhugipoole liikunud. Kui suve jooksul ja lõpus sain juba 117 ligidale, siis nüüd on need kaotatud paar-kolm kilo rõõmsalt tagasi tulnud ning ei näita enam nihkumise märkigi. Eks osalt olen ise ka süüdi: paar nädalat sai ühikutesse vägagi vabameelselt suhtutud ning küllap seegi oma jälje jätnud. Nüüd olen viimased paar nädalat taas rangemalt ühikuid lugenud ja püüdnud need lubatu piires hoida. Selle tulemuseks ehk oligi nüüd üleeilse kaalumise miinu 400 grammi ehk kaalunumber 120.9 kg. Samas on tulekul pikk nädalavahetus ning ega koolitöö kõrvalt liigutamiseks aega ning võimalustki eriti jää. Nii pole ma tuleva nädala suhtes ka liialt optimistlik. Tuleb, mis tuleb. Kaalulangus ükskõik mille nimel, iga hinna eest pole ju mu eesmärgiks kunagi olnud. Parem elada ja olla nii, et ise oled rõõmus või siis enam-vähem rahul. Pidevalt morn ollemine ei tee ka midagi paremaks.

Selle peale ongi paras seekord otsad kokku sõlmida ning jääda lootma, et järgmise korrani ei lähe kuud ja enamat. Nagu pikalt nälginul pole tervislik kohe kõht täis õgida, ei hakka minagi kohe ülipikka postitust kirjutama. Teinekord jälle ning vast on siis midagi rõõmsamat ja ka huvitavamat rääkida.

Seniks meelekindlust sompus ilmadega elamiseks ning muidu rõõmsat meelt.

Taaskirjutamiseni!