Tervitus mitme kuu järel

Tere.

Viimasest postitusest on möödunud vist juba kaks kui mitte isegi kolm kuud. Ongi kuidagi nii hakanud minema, et mitte ei saa, taha ja viitsi enam väga tihti postitada. Midagi rõõmustavat vähemalt kaaluga seoses teatada pole ning muugi elu on pigem igavavõitu ja sündmustevaene.

Kõige hilisem postitus siin blogis peaks olema vististi detsembrikuust... Ise ka enam ei mäleta. Siis vist oli kaal pigem püsimas ühe koha peal kui mitte tõusuteel. Vahepeal pole küll eriliti sündmusterohke olnud, ent siiski paar püha ja muidu olesklemist. Selle aasta pühad olid mu kaalulangetusele suisa hävitava iseloomuga: juurde ehk siis tagasi tuli kusagil 6 kg. Kogu eelmise aasta jooksul nähtud langetamise vaev korstnas... Eks ma ise olen selles süüdia ka. Pühade ajal olen ikka lubanud endal väheke vabamalt võtta, kuid seekord vist läksin sellega liiale. Ise kodus ju midagi erilist ei teinudki - et elan nüüd juba pea aasta üksi, ei toonud isegi kuuske tuppa. Ent iga-aastasest vanemate-külastusest jõululaupäevaõhtul pole võimalik kõrvale hiilida ning eks seal oli ikka head-paremat süüa. Pühade ajal oli paari-nädalane puhkus ka ja selle ajal sai igavusest küpsetada natuke. Ei suuda teinekord ära kiruda, et ma süüa teha ja küpsetada oskan... Kuidas ja jätad oma armsad, maitsvad saiakesed lihtsalt kõvaks minema. Külalisi mul ei käi (isegi mitte pühade ajal) ning keegi peab selle tulemuse ära sööma. Eks tuleb end siis ju "ohvriks" tuua. Õnneks suutsin tainakogustega end tagasi hoida ja saiakeste hulk väga suur ka polnud.

Küllap on selles episoodis oma osa mu lisandunud kilodel. Ega ma muid ühikuid ka selle pühadenädala ajal väga ei lugenud ja kui juba 3-4 kilo oli juurde tulnud, tekkis üsna kergel mõte: "trumm läinud, mingu ka pulgad". Inimene on nõrk olend.

Nagu pühade ebaühtlusest vähe, tuli kohe pärast puhkust eksamite periood peale ning olgugi et paaripäevane minu jaoks, igapäevase elurütmi lõi segi sellegipoolest. Nii need grammid muudkui lisandusid. Tagatipuks läks külmaks ning siis ei tahtndu üldse enam ninagi välja pista muidu kui hädapärast tarvis. Õnneks või õnnetuseks pean siiski tööl käima ja see on ilmselt kõige suuremast "raskenemisest" päästnud - oma 2-3 km tuleb iga päev maha vantsida - olgu siis külma 10 või 30 kraadi. Ent rohkem küll välja ei tikkunud. Tean-tean: pole halba ilma, on vale riietus. Kuid sel teemal, kuivõrd võimalik on keskmisest suuremal, teisemõõtmelisemal inimesel meie kaubandusvõrgust näiteks vatiini või siis suusapükse (või kuidas iganes neid nimetatakse) osta, olen ma siin võtnud sõna rohkem kui küll. Töötuks veel pole jäänud ja nii on ka mu erimõõtmeliste inimeste poe mõte veel vaid mõte. :D

Aga üldiselt pole ma eriline vinguja ja selle külmanatukese elasin ka üle. Huvitaval kombel mind õues olles külm nii väga ei häirinudki, hoopis hullem oli bussiga sõita. Tundus, et Mulgi Reisid on minu ja teiste Tõstamaa kandis ringi liikuvatele inimestele mingisuguse külmutamissõja kuulutanud ning kõige külmematel hommikutel (nt nüüd juba üleeelmine reede oli väljas -28-29) oli sõitma pandud kõige külmemad bussid. Ühel polnud mitte-mingi-sugust kütet... Väljas olla oli tunduvalt mõnusam, kui ligi tund aega tööle loksuda. Kolmekordsetest pükstest ja kahekordsetest kinnastest polnud küllalt, et hoida lõdisemast. Nüüdseks on need õudsad mälestused õnneks möödas.

Praegu paistab, et külma järel hakatakse lumega kiusama - täna vähemalt on päev läbi tuisanud. Kui selgi aastal lükatakse suurt teed sama usinalt kui eelmine, siis ma teisipäeval ilmselt tööle ei saa. Ent eks seda näeb alles teisipäeval.

Natuke on asjad siiski rõõmsamaks läinud ka. Üks uue aasta lubadusi oli hakata oma ühikuid taas rangemalt jälgima ning nüüd olen seda lõppeks ka enam-vähem teha suutnud. Tulemuseks oli sel nädalal üle pikkade nädalate esimene kaalulangus - -300 grammi... ehk kaal näitas 126,1 kg. Seegi muudab tuju veidi rõõmsamaks. Kõige raskem on hoida piirides õli-rasva ühikuid. Õigem oleks vist öelda, et see on pea võimatu. Süüa tehes ja süües lähevad need üsna kergelt üle piiri.... Näiteks olen avastanud, kui mõnus on hommikupudrusse panna mandleid või kreeka pähkleid. Samas on see üleannetus tehtud täielikult teadvustades, kui vale selline käitumine on. Mulle meeldib lihtsalt mõnusalt süüa ja mingi maitsetu löga vastumeelselt sisse ajamine oleks palju hullem, kui et paari pähkli ja õlitilga pärast nüüd kaal läheb aeglasemalt alla. Minu jaoks pole kiire kaalulangetus kunagi eesmärk omaette olnud. Kui meel on rahul ja rõõmus, küll kaal siis ka allapoole liikuma hakkab. Näiteks loodan nüüd juba peagi saabuva kevade peale. See on mu tuju alati rõõmsaks teinud ja tavaliselt on siis ka kilod kaduma hakanud. Eks oma osa ole ka minu jaoks kevadel algaval jalgrattahooajal. Kord-kaks nädalas olen ikka aega leidnud pisikese rattatiiru tegemiseks. Praegu on ainsaks liigutuseks tööl käimine ja nädalavahetuse puude tuppa tassimine. Võiks ju suusatamas käia, kui vaid suusad olemas oleksid.

Ja ongi aeg selleks korraks otsad kokku tõmmata. Nagu alguseski kirjutasin, on mu elu nii masendavalt igav, et mingeid huvitavaid juhtumisi paraku teile ka rääkida pole. Kui veel on keegi, kes mu postitusi vanasti regulaarsemalt luges, siis tervitusi teile ning võite olla rahulikud - ma pole veel kuhugi kadunud ning mu kaalulangetamise saaga jätkub. Ausalt öeldes ei oskakski vist enam teisiti elada - sellega kaasnev toitumine, ühikute jälgimine on minu jaoks saanud omamoodi elustiiliks. Eks ma oma edenemisest ikka aeg-ajalt siia ka mõne rea viskan. Järgmise postituse aega ma lubada enam aga ei julge. Viimastel kordadel olen kõigi mõistlikke piire ületanud ning nüüd tuleb mul vaid loota, et edaspidi ennast ikka väheke sagedamini suudan koguda ja oma ebaedust või (loodetavasti võimalikult sageli) edust siia ka üht-teist kirjutan.

Seniks jõudu talve üle elada ja rõõmsat meelt kõigile!

Taaskirjutamiseni!