Tagasilöögid
Tere-juuni...
Taas olen kirjutamas oma hilinenud postitust. Samas toimub midagi nii harva ja vähe, et ega olegi millestki pikalt ja tihti kirjutada. Eluke veereb ikka omasoodu ning päevad mööduvad märkamatult. Loen oma ühikuid, vaatan et need üle ei läheks ning kasu tundub sellest üha väiksemaks jäävat.
Ehk teisisõnu: see viimane nädal lõppes kaalu lisandumisega 200 grammi jagu ning eelminegi oli ju paigalseisu nädal. Loodetavasti käesolev on veidi edukam ning saaks kirja vähemasti paarisaja-grammisegi languse. Siia sisse jääb küll mu sünnipäev ka, kuid seda pole ma juba mitu aastat rohkem tähistanud, kui töö juurde viisakusest tordi, koogi vmt viinud. Nii pole ka sellest mingeid erilisi lisaühikuid oodata, sest vastu panna tordi söömise kihule pole veidral moel mingi probleem. Sel nädalavahetusel tuli oma kaalulangetamise kogemustest, elamustest veidi pikemalt rääkida ning juba siis ma hakkasin mõtlema, et loobusin pea päevapealt tahvlikaupa šokolaadi ja paikaupa küpsiste söömisest. Poleks isegi uskunud, et ma selleks võimeline olen. Õlutki pea üldse enam ei tarbi. Ma pole küll kunagi vähemasti üksi viibides suurem asi õllekaanija olnud, ent praegu on siiani kapis aprillis Lätist toodud õllepurk... Hakka või kartma.
Kui tulla nüüd tagasi oma eelmisenädalase kaalutõusu juurde, siis selle põhjus on tõenäoliselt maha luuserdatud nädalavahetus. Ma ei teinud siis tõepoolest pea mitte midagi - vähemasti midagi füüsilist. Ja läheneva puhkuse tõttu on elu- ja töökorraldus niikuinii teistsugune. Nii ongi rikutud kaalulangetaja parim sõber: "rutiin". Öeldakse ju, et loll on see, kes vabandust ei leia. On vist jah. Minu kaalutõusu vabandus on seegi, et olin päeval varem kodus ning käisin rattaga veidi pikema maa taha natuke sat-tv taldrikut sättimas. No ja pärast oli hirmus joogijanu, milleks sai joodud poole liitri jagu vett... Eks seegi andis omajagu kaalu...
Ent mis siin ikka vabandada. Olen ise ka ju suhteliselt laisk ning eks alati saab enamat teha, kui muidu tehtud. Piirkaaluks on mul seatud 120 kilogrammi ning sellest on puudu 7+ kilo veel. Ma vist ei saavuta küll kunagi seda, et nädal ja kilo, ent sügiseks, septembriks võiks sinna välja ikka jõuda. Riideid veel kuskilt poest veel otsida poleks mõtet, kuid kena number vaadata siiski... :D Kui saaks rohkemast selleks ajaks lahti, oleks ainult hea.
Ent seniks teile mõnusat algavat suve ja loodetavasti lähevad ilmadki vähe soojemaks. Praegu seda kirjutades on küll tunne, et käes oktoobri lõpp mitte juuni algus. Kõik halb aga pidi olema mööduv, küllap seegi.
Seniks aga,
Taaskirjutamiseni!
- Logi sisse kommentaaride lisamiseks
- aimsa blogi








:)
Tead, sellega on ju nii, et ega see kaalulangus mitte kuhugi ei jää, see tuleb niikuinii. Raske on lihtsalt kui nii kaua aega läheb, et oled ju ühikuid lugenud ja enda arvates suht korralik, aga siis kaks nädalat järjest ei mingit tulemust. Samas on ka nii, et kui sööd mõnel päeval nädalas ühikute normi natuke üle, siis võibki paigal seista. Vähemalt minul on küll nii, et kui on olnud paar päeva, kus ma normi ületan, siis võib kohe juhtuda, et tulemust ei ole. Ise mõtlen, et kui mul tuleb veel mõni pluss-nädal, siis võtan ennast kokku ja otsustan, et teen terve nädala sellise, kus iga päev söön grammipealt õigesti. Ma usun, et siis ei saa lihtsalt juhtuda, et alla ei võta. Aga see on mulle nii tuttav tunne kui väike masendus peale tuleb, et jälle ei õnnestu nii nagu tahaks.
Riietega on selline lugu, et sul tuleb vastu pidada kuni selle hetkeni, kus saad endale osta midagi sellist, mida pole ammu saanud. Tead kui hea tunne see ikka on!
Kohe tuleb motivatsioon ka tagasi, usu mind.
Minu arvates on kaalulangetaja kõige suurem oht see kui ta tunneb, et ah, mulle tegelt täitsa meeldib selline ka olla nagu olen, et pole hullu midagi. Vot siis on kõige raskem jätkata, sest kust leida motivatsiooni kui niigi juba oled rahul? Mina kardan seda kõige rohkem.
Nii, et ära anna alla, pärast oled kindlalt palju õnnelikum inimene! Ja kannatust peab meil olema, aga kannatame siin koos, siis on seltsim
Ja kui sul õhtul söögiisu peale tuleb, siis tule parem siia blogima, kurda meile ja kohe hakkab parem
Sa kirjutad nii muhedalt, et kindlasti paljud tahavad, et kirjutaksid sagedamini.
Ole tubli ja peame koos vastu!
Marie
Pole vaja muretseda...
Ega mu tuju ja tahtejõud nüüd selle juurdetuleku pärast näga ei kannata. Ma võtan kaalulangetamist väga rahulikult ning kui aasta ajaga soovkaaluni jõuan, olen juba õnnelik.
Selle igatsetud riidetükiga on nii, et ega mul polegi midagi sellist. Mõnda kena vesti ju tahaks, ent meie rõivapoodidest on sobivate vestide leidmine uskumatult keeruline. Mulle meeldiks kasvõi mõni puhta tooniga ühevarviline vest - näiteks punane. Ent selliseid olen siiani näinud vaid sellistes märgipoodides ala Tom Hilfilger, kus nende hind on u 1500.- krooni (sooduspakkumine oli vist 900.-) ja minu käis ei tõuse ühe vesti eest mitte kuidagi sellist raha välja andma. Isegi kui see mul oleks. Vähe odavamad vestid aga on kas hallid, mustad või väga luitunud värvidega. Vägisi tuleb hakata kudumist õppima... Mul pikad bussiga tööle ja kojusõitmised, mis muud seal ikka teha ;).
Ja kui selle nädala postitust loed, siis polegi asjad ju niiväga halvad. Iseasi, kas selline edukus jätkub, kuid lootus pidi ju surema viimasena :D.