Päevad pole vennad

Jah, nii see on. Eile olin väga tubli. Mitte, et mu peas poleks keerelnud patuseid toidumõtteid, aga ma sain neist jagu. Juhtus isegi nii, et kui õhtul teleka ees istusin ja tundsin, et justkui nagu tahaks midagi, siis oli mul veel pool ühikut alles, aga kuna ma ei suutnud otsustada, mida selle väikese numbri eest süüa, siis söömata see jäigi. Nii, et 17,5 ühiku asemel sõin eile 17, aga see on igal juhul palju väiksem patt kui see, millega täna õhtul hakkama sain. Õhtu algas järjekordselt minu viimase aja stressitekitajaga, millest ma kahjuks rääkida ei saa, aga ütleme nii, et olukord on hull ja mind on mässitud intriigide katlasse, kust vist niipea pääsu pole. Mis minuga juhtub kui mul stress on, seda te muidugi juba teate, ma hakkan ju sööma! Esialgu olin muidugi veel korralik, niitsin peale tööd tund aega muru, siis käisin saunas ja vot siis pärast sauna teleka ette maandudes oli esialgu veel täitsa norm tunne. Järel oli vaid üks puuvilja ühik, sõin selle eest ühe apelsini ja sinnapaika see söömine oleks täna pidanud jäämagi. Aga ei suutnud! Pidin vahepeal enda stressi internetis ja meilboksis taastamas käima ja vot siis hakkasid mõtted enam ja enam külmkapi poole liikuma. No kõht tundus kohe täitsa tühi Lõppes asi sellega, et sõin kolm viilu rukkileiba, millele panin üsna õlist kalakonservi peale. Kuus lisaühikut nagu maast võetud ja sisse õgitud! Ja see kuus oli kõik juba liiast, sest apelsiniga oleksin pidanud täna lõpetama. Ohhh, 6 ühikut ülearu! Kusjuures, ma ei söönud ju kommi ega kooke, vaid rukkileiba ja kala! Peaks nagu tervislik toit olema, aga näe ei tohi ju nii palju Lugesin eile just ameeriklastest kaalujälgijate kurtmisi ja seal üks rääkis sama asja, et elu on ebaõiglane, et ta isegi ei taha magusat ega saiu sisse ajada, et ta sööb täitsa tervislikke asju aga nii kui punktisumma ületab, kaal enam ei lange või tuleb juurde. Tõepoolest, ma isegi ei ole mõelnud magusa või koogikeste või friikartulite peale, aga ometi tekitan omale sellise olukorra, et ei pruugi alla võtta. Kindel on ka see, et olen ikka suur stressisööja, nii kui närvi lähen või mingi mure on, siis muudkui näksiks. Ahjaa, mu esimene libastumine oli juba õhtusöögi ajal - sõin hautatud porgandit-herneid-ube ja sinna juurde paar kangi juustu ja kui see söödud, siis jäin köögi aknast välja vahtima apaatse näoga, endal muremõtted peas. No ja siis avastasin oma nina eest pähklite kausi. Eile käis üks külaline ja ma talle pakkusin neid ja olin laua peale jätnud. Loomulikult hakkasin neid näksima kuni olin kõik ära näksinud Seal ei olnud õnneks enam palju, ca 30 grammi, aga ma sõin need kõik ära! Sellepärast mul nii vara täna õhtul ühikud otsas olidki.

Nojah, selline ma olen ja pole muud kui järjekordselt tõdeda, et selline on elu - kukud ja tõused püsti, kukud ja tõused jälle püsti jne...

Koolitööde peale ma ei taha mõeldagi, tähtajad lähenevad kohutava kiirusega, aga ma pole juba kolm päeva saanud midagi teha, sest tööd on nii palju. Nagu näete, minul juba stressiallikaid jagub, võiksin mõned teile kasvõi ära kinkida

Marie