Ootan esmaspäevi

Mõtlen siin, et küll on ikka hea kui on millegi nimel elada, et on üks konkreetne eesmärk, mille poole liikuda. Mulle tavaliselt esmaspäevad ei meeldi, pühapäevad ka mitte, sest tavaolukorras pole nendel päevadel muud oodata kui uut töönädalat ja noh, ütleme nii, et puhkepäevad meeldivad mulle rohkem Aga nüüd kui esmaspäeval on kaalumise hommik, on kohe hoopis teine tera. Põnev on ja ootusärevus, sest vähemasti tänaseni olen terve nädala suutnud programmist kinni pidada. Liikunud olen ka parasjagu, vaid üks päev jäi kepikõndi vahele, aga sellel läks shoppamine liikumise kirja. Kepikõndi olen teinud 1 tund ja 20 minutit iga päev v.a. kolmapäeva õhtu, sest siis tahtsin enne Pealtnägijat saunas ära käia ja enne sauna ei jäänud nii palju aega, et oleks saanud pikale ringile minna. Tegin siis kiire pooletunnise ringi ja pärast seda kohe vupsti saunalavale. Mõnus

Kepikõnni ajal tekib igasugu häid mõtteid. Eile näiteks mõtlesin, et need pereliikmed ja sõbrad, kes kipuvad oma ülekaalulise lähikondlase kallal õiendama, et võtku ometi alla ja blabla, teevad tegelikult sellele inimesele suure karuteene. On ju söömine enamusele ülekaalulistele samasugune sõltuvus nagu näiteks alkoholism - selleks, et end hästi tunda, peab kõht täis olema. No ja kui siis mõni näiteks kodus õiendab, et ära ometi söö nii palju ja katsu ometi rohkem oma tervise peale mõelda ja võta alla - mis siis juhtub? Siis juhtub see, et ülekaaluline inimene tunneb ennast halvasti. Ta teab ju isegi, et peaks alla võtma, see on sageli tema kõige suurem mure ja stressiallikas. No ja kui siis keegi veel õiendab ka, siis hakkab ju eriti paha. Aga kui ülekaalulisel hakkab paha, siis ta sööb! Sest kui ta sööb, siis hakkab tal ju parem! Nii, et kõik lähikondlased peaksid omale teadvustama, et igasugune kriitika ülekaalu teemal mõjub enamasti just vastupidiselt. Inimene langeb veelgi suuremasse masendusse ja haarab järjekordse shokolaadi või lihatüki järele. Nii on. Ega siis keegi enamasti vabatahtlikult ei tahaks nelja-viite veeämbri raskust kaasas tassida, ilma nendeta oleks ju palju kergem elada.

Aga tahtmine alla võtta peab olema iga inimese enda veendunud otsus, ilma selleta ei ole ka tahet ja ilma tahteta ei ole tahtejõudu. See tunne peab lihtsalt endale sisse tulema, koos sellega tuleb ka piisav jõud, et ülekaaluga lõpparve teha. Kunagi kui suitsetamist maha jätsin, siis õnnestus kolmandal katsel. Olin endale kohutavalt tänulik, veel paar aastat hiljemgi tuli naeratus näole kui mõtlesin, et enam ei suitsetagi, nii hea meel oli selle üle. Sama nüüd ka kaaluga. Olen viimase aasta jooksul alustanud paar korda ja jätnud pooleli. Tagasi mõeldes näen, et mul justkui polnud eriti stiimulit, olin niigi oma eluga rahul. Aga nüüd enam ei ole. Loodan, et seekord õnnestub, sest tunne on hoopis teistsugune, otsustav ja eesmärgile orienteeritud. Loodan, et see tunne minus säilib veel pikka aega, sest soovkaaluni on veel pikk tee käia.

Olge tublid ja hoidke teiegi sihti silme ees!

Marie