Olin-tubli-nädal

 Tere-terekest!

Seekordne postitus saab kirja veidikene varem kui tavaliselt. Ise ka ei tea, millest selline usinusehoog tuleb. Üldse olen sel nädalal kuidagi üle keskmise aktiivne olnud. Vähemasti enda kohta, sest teadupärast on minu näol tegemist maailma ühe laiseima inimesega, kes asjata midagi ei tee. Vägisi kipub peale tunne, et olen üle mitme kuu sattunud hasarti oma kalulangetusega.

Veidi ek sest siis lähemalt.

Nüüdseks juba pea möödunud nädal oli üleüldse üle keskmise positiivne. Nii näiteks sain ma tervelt kolmel päevale järjest autoga bussipeatusest koju. Iseenesest on see ju ütlemata tore, kuid seda toredust vähendas siiski mõnevõrra asjaolu, et ilm oli ilus ning ka jala käia poleks väga hull olnud. Samas: kui harva tuleb selliseid juhuseid ette, siis tuleb võimalust kasutada. Jala bussipeatusest koju tulemine on aga paraku üsna suur osa minu igapäevasest liikumisest. Nii tabasidki mind teisipäeva õhtul süümekad ning tegin enda kohta midagi ootamatut: läksin lihtsalt rattaga sõitma. Kes mu postitusi lugenud, teab kui vähe mulle meeldib lihtsalt niisamas ringi sahmerdada. Siiski sain selle käigus täita oma ammuse plaani teha mõned fotod tee äärde jäävast soojärvest. Rõõmu rattasõidust vähendas vaid ratas ise, mis pole just eriti hea ega sobiv pikemate sõitude tegemiseks. Olen nii mõnegi suve juba mõelnud, et parema ratta olemasolu korral võtaks ette mõne rattaretke kasvõi üksinda. Suviti mul ajast eriti puudu ka ei tule. Ent selle neetud majanduskriisi tingimusis pole erilist mõtet sellistest asjadest unistadagi. Eriti veel siis, kui viimase aasta jooksul on palgast enam kui poolteist tuhat kärbitud. Ent pole kasu ka sellest nutmisest ning jääb vaid loota paremate aegade saabumist lähemas tulevikus.

Tubli olin veel ka reedelgi. Olles suure osa päevast toas konutanud, arvutiekraani vahtinud tekkis mul äkitselt tuju lehti riisuda ja õunapuid kärpida. Täielik müstika... Paraku läks tuul õhtul nii tugevaks, et leheriisumine kaotas pea igasuguse mõttekuse. Nii kui midagi kokku riisusid, vedas tuul selle laiali. Õunapuid ei julgenud ka väga kärpida: pole varem seda tööd teinud ja vast on mõtekas vaadata, kas need paar nuditud puukest elavad järgmise aastani... Ma vast sellest pikemalt ei kirjuta, muidu tulevad karusnahavihkajate puuarmastajatest analoogid mind värvi või tont-teab-millega loopima.

Uupss..... Oma kaalust polegi veel midagi rääkinud. Jahh... Ehkki midagi juurde ei tulnud, polnud langus ise ka liiga meeliülendav. Eelmise nädalaga langes minu kaal vaid 400 grammi. Parem kui seisak või sajagrammine langus, ent võiks ju rohkem olla... Eks peab endaga vist mõne kõvema sõna juttu ajama ning rohkem liigutama hakkama. Ehkki öelda on seda kergem, kui teha. Oma osa vähesel kaalulangusel on ehk ka eelmise nädala Läti-reisil, kui mõned ühikud üle sai söödud. Tulevaks neljapäevaks loodan aga veidi paremat tulemust. Eriti hea, kui saaks 900 grammi maha - siis oleks kogu kaalulanguseks 20 kg. Seejärel 10 kg veel ning olekski soovkaal käes ja aeg mõelda, mida edasi teha. Siiani on see figuurisõbrustamine nii suhteliselt valutult läinud, et ilmselt ma jätkan ja püüan näiteks sajani oma kaalu saada. Sel juhul tekiks vahest taas põhjust Eesti riidepoode külastada... :D Eks näeb.

Niisugune oligi siis peaaegu möödunud kaalulangetamise nädal. Ei midagi erilist. Tulev nädal tõotab olla keskmisest kiirem ja teguderohkem, vast mõjub see positiivselt ka kaalulangetusele...?

Seniks aga,

Taaskirjutamiseni!