Oli parem nädal...

Tere siis jälle!

Märkamatult selle saju sees on taas nädalake läinud ning mu suhtkoht ebakorrapärane postitus saabki jälle lisatuks... :D

Mulle meeldis juba kooliajal moodustada hirmkeerukaid lauseid. Ootamatul kombel on lihtsaid ja arusaadavaid lauseid palju keeruliem teha. Saa siis aru sest maailmaasjadest.

Arusaadav on küll aga see, et eelmine nädal suutsin ma vihmasajusse kaotada tervelt 900 grammi, mis minu tavapärase paarisajase languse juures on päris hea tulemus. Mina olen rahul. Seda enam, et kõige sajusematel päevadel halastasid head inimesed vaesele jalakäijale ning sain autoga koju. Selleks nädalaks lubab aga kenamaid ilmasid ja ega need autoga koju saamised ongi pigem erand. Nädal eelmise neljapäevani läks ise muidu üsna kenasti. Seda olen vist juba korduvalt maininud, et ühikute lugemine pole eriline probleem enam.

Pisike tagasilöök võib tulla sellest nädalavahetusest, kuna sai käidud hea sõbra soolaleib-sünnipäeval ning veidi patustatud nii veini, õlle kui koogiga. Samas ei tarbinud ühtegi liiga palju... Nii vast väga hullusti ühikud üle ei läinud ja samas sai Tallinna vahel jalga ka veidi sirutatud. Kõige erilisem minu jaoks oli, et sõitsin esimest korda elus rongiga. Jah, tõesti on võimalik elada üle kahekümneaastaseks ning olla rongiga mitte sõitnud. Aga mis teha, kui rongid Pärnust Tallinna käivad nii kehvadel aegadel. Väikese avastuse tegin ka - et rongisõit Pärnust Tallinna võtab ligi kolm tundi aega, on mõttekas sellest teha seltskondlik üritus. Aeg läheb kiiremini ja vähemalt kolm tundi pole ohtu, et keegi võiks ootamatult koju minna :D. Nii et kui kellelgi pole veel jõulupeo või sünnipäevapeo plaani, võtke arvesse. Elamus missugune. :D

Kaalulangusest veel rääkides - avastasin täna ootamatult, et püksirihmal tuleb varsti auke puudu... Kuskohast aga sel juhul uut saada, ei kujuta ette. Viimane kord, paar kuud tagasi üritasin uut püksirihma leida, jäi see ettevõtmine tulemuseta. Ja ometigi sai külastatud 7-8 poodi. Kogu lugu lõppes sellega, et mitme hea nõela hinnaga pidin vanast rihmast elulooma välja võluma. Kas tõesti on siis nii võimatu tuua sisse mõni püksirihm, mil oleks pikkust veidi rohkem kui 120 cm? Tundub, et on. Ma saan aru küll, et ülekaalulisus on tervisele kahjulik ja nii edasi, ent see ju ei tähenda, et kuni täieliku ideaalkaalu ja mõõtmeteni jõudmiseni tuleb ringi käia alasti. Üks asi on püksirihm, ent ega muude riideesemetega ju teistmoodi pole. Näiteks trennirõivastest ja ilmastikukindlatest riietest on siin blogiski juba juttu olnud. Üks tuttav pakkus välja, et Tartust vist kuskilt saaks tellida mõõtude järgi jope, kuid igaühel (paraku minagi kaasa arvatud) ilmselt pole võimalik seda endale lubada. Praeguses majanduskriisi olukorras eriti.

Minu püksirihma saaga lõppes tookord igatahes sellega, et tuli mõte avada rõivapoodide kett (või esialgu üks poekenegi), kus müüdaks siis ka veidi suuremaid, aga ka väiksemaid riideid. Nii mõnigi inimene, keda tean, on olnud hädas, et pole ka nii väikseid, pikki vmt riideid, kui oleks vaja. Justkui eestlased oleks kõige ideaalsemate standardmõõtudega inimesed... Aga küllap see rohkem ideeks jääkski. Praegusel ajal eriti. Kunagi edaspidi aga võiks ju mõtet ehk edasi veeretada, eriti kui oleks võimalik ka soodsama hinnaga midagi müüa.

Nüüd aga hakkan lõpetama. Tuleb veel tööd teha ja ega õhtusöökki ise ennast valmis tee.

Seniks aga,

Kirjutamiseni!