Näpuotsaga üleannetust...

Tere taas!

Märkamatult on nädalake möödas, mul kaalul käidud ning väljas suvi tulnud. Juba on kuulda esimesi tüüpilisi eestlasigi, kes juba vinguvad, kui halb ja jube väljas on; täpselt nagu varematl vinguti, kui külm ja halb on. Ent üks osa inimesi ju ongi sellised  ning sellega tuleb lihtsalt leppida.

Ega isegi just üleliia vaimustuses sellest palavusest ole, kuid samas on hea meel, et ükskord ometi on soe ja päikseline. Nädal mu viimasest postitusest on üldse kohatult huvitav ja isegi sünmusterohke olnud.

Esiteks, kui uskuda rahvapärast ütlemist, et killud toovad õnne, siis saab must küll väga õnnelik inimene. Nimelt suutsin ma nädala jooksul lõhkuda ühe õe joogiklaasi ning oma pildiraami kaitseklaasi .... Õnne kui palju. Teiseks juhtus midagi, mida pole juba paar aastat olnud: mul käisid külalised! Sel nädalavahetusel külastasid ming endised kursakaaslased ning muidu head sõbrad, kes kõik valdavalt Eestimaa teises servas elavad. Tore oli häid sõpru üle väga pika aja näha. Teisalt tähendas see näiteks laupäeval üht väga suurt kraamimist ning vaaritamist. Koristasin tube, tegin rissoni-kirsstomati-feta salatit, küpsetasin viineripirukaid ning maasika-banaani kooki. Viimane tuli isegi üllatavalt hästi välja. Muidu polekski ehk nii hull ja töörohke see kõik olnud, ent õde on praegu Norramaal ning nii pidin kõike seda üksi tegema. Samas aga on see kõik ju liikumine ja liikumise ühikud. Nii ei muretsegi ma väga palju, et laupäeval ilmselt sõin oma teravilja ja vast ka lihaühikud veidi üle. Ülejäänud päevadel olen suutnud siiski lubatud ühikute piiresse jääda või pigem on osa ühikuid kasutamata jäänud.

Kuna paremad tuttavad elavad enam kui saja kilomeetri kaugusel, siis mul pole ka seda grillimise ja veinitamise-õlletamise probleemi. Grillimine kui niisugune mulle niikuinii eriti ei istu ning üksi on veider alkot ka suuremates kogustes tarbida. Hea filmi juurde õlu või klaasike veini on minu jaoks täiesti piisav.

Eelmine nädal oli ka muiud üsna liikumiserohke: küll maadlesin elektrijuhtmetega, panin soojustust, käisin põllutöödel, niitsin muru ja nii edasi.

Kõige selle tulemusena sain endale kirja panna 0.5 kilogrammise kaalulanguse. Ma tean, et seda pole just liiga palju, kui minu jaoks on see täiesti paras. Ütleb ju rahvasõnagi, et "tasa sõuad, kaugemale jõuad". Kes mu postitusi siin järjekindlamalt on lugenud, teavad, kuidas suurele langusele järgneb mul alati suurem või väiksem kaalutõus. Targem on võtta asja rahulikult: kuigi ma küll sooviksin oma soovkaalu 120 kg saavutada näiteks septembriks, mil mul täitub aasta figuurisõbrana, pole ma ka väga õnnetu, kui seda ei juhtu.

Sellega siis seks korraks ma ka lõpetan. Niikunii pole inimestel praegu palju aega ega tahtmiski arvuti taga istuda, ammugi siis mu postitusi lugeda. Meie üürikese suve korral tuleb praegustest ilmadest võtta, mis annab.

Mõnusat päikest ning päevitadaviitsijaile ka pruuni päevitust!

Seniks aga,

Taaskirjutamiseni!