Lühidalt

Tere!

Viimases postituses pakkusin välja, et ma ehk olengi ilmvavana - kui sulatas, langes ka mu kaal. Nüüd jälle, kui külmetas ja lundki juurde sadas, tuli ka kaalukest juurde. Eelmisel, mustal nädalal tuli juurde kusagil 300 grammi. Ise ka väga hästi aru ei saa, miks ja millest. Enim kahtlustan, et süüdi on mõned head inimesed, kes pakkunud küüti ning minu jalavaeva vähendanud. Ühtegi ühikut, no vähemasti rohkem kui poole jagu, pole ka üle söönud.

Aga mis tuleb juurde, peab ka ära, maha minema. No kui ikka asjaga vahest tegeleda ka. Samas annab see pisuke lisandus vähemalt põhjust oma eluviisi, senise tegutsemise üle mõelda ja juurelda sellegi üle, kas annaks midagi teisiti  teha. Näiteks jälgin oma ühikuid mõnevõrra rangemalt, kuigi otsest vajadust selle järgi ei tunne. Ühikute lugemine on nii sisse harjunud ja päevakord paika loksunud, et pole vaja mõeldagi, mis, kui palju jne ühikuid annab. Pole tarvis ka mõtelda, palju ühikuid tarbitud, palju süüa võib. Need asjad on lihtsalt nii sisse harjunud juba.

Eks ta ole paljude nähtuste, tegevustega, et algus on kõige raskem. Mingist hetkest aga harjub ära, saab töö selgemaks ega tundugi enam nii keeruline, kontimurdev. Figuurisõbrandusega paistab sarnane lugu olevat: mida kauem sellega tegeleda, seda vähem näed igapäevaselt vaeva enda elu ja söömise jälgimisega.

Siiski võib see viia ka tagasilöökideni, nagu mu eelmine nädal tõendada võib. Kuigi ma ei usu, et lisagrammides on süüdi mõni ülesöödud ühik, tasub nende lugemine siiski üle vaadata. Ka liikumist peaks rohkem planeerima, ent kuna mul on sellest talvest pehmelt öeldes tülgastus juba, siis ei taha eriti õue ka minna. Õnneks kevad õhkab juba kuklasse: hommikul poole kuuest, kui tõusen, saab juba päikesetõusupunast taevakaart imetleda ja bussile minnes on õu lausavalge. Seegi teeb tuju paremaks ning ehk ehmatab ka liigsed grammid liikvele. Õnnelik olemises, naerus pidada peituma ju ravi kõigile hädadele. Kui ehk surmatõbi, -häda välja jätta.

Nagu lugeja juba mu eelnevast võrdlemisi mõttevabast hämamisest aimata võib, pole mul eriti ideid ega ka juhtumisi, millest kirjutada. Elu on lihtsalt NII igav. Vähemalt minu meeles. Ma ei saagi teada, mis kedagi huvitab. Kes soovib millestki kindlast teada saada, andke märku, püüan vastata. Ehkki see võib viibida. Sellega seoses tahangi vabadada selle kommentaatori ees, kes soovis, et ma talle kirjutaksin. Püüan sel nädalavahetusel ära teha. Mu lemmikvanasõnagi, rahvatarkus ütleb, et parem hilja, kui mittekunagi.

Seniks aga,

Taaskirjutamiseni!