Lähme sõidame.. ehk lõpuks ometi arengut

Tere aprilli!

On jällegi alanud uus kuu ning nagu keegi t ahaks halba nalja minuga teha, oli mu kaalumise päev just 1. aprill. Tea, mitu rühmajuhti oma kaalud ära rihisid, et külastajatele "Aprill!" hüüda. Jääb üle vaid loota, et kui sellist nalja tehti, siis krutiti kaal ikka vähem näitama. mõneti traumaatiline on selline nali igatahes.

Eelmine nädal oli siis lõpuks mingisugunegi edasiliikumine. Juba pea kolm nädalat on mu kaal püsinud ühtlaselt 131.6 juures. Kui aga arvestada, et selle aja sisse jääb ka nädalane puhkus, kui liikumist ja ringisebimist oli mõnevõrra vähem, polegi see nii masendav. Seekord siis oli pisukene kaalulangus - 131.5 kg. :D See on küll tegelikult nii tilluke, et teadusmaailmas ei läheks üldse arvessegi ning loetaks lihtsalt mõõtmisveaks. Jääb üle vaid loota, et seekord läheb paremini.

Muidu mingeid suuri muutuseid figuurisõbrustamises pole. Kõik on muutunud üsna tavaliseks ja rutiinseks. Ühikute lugemine ja arvestamine käib justkui möödaminnes ning selle voldikukese täitmine pole ka enam väga vajalik. Ent oma ühikute kasutamisest selgema ülevaate saamiseks maksab seda siiski teha. Kui ma kord ühel nädalal selle hooletusse jätsin, olid lisagrammid kiired tulema.

Elu on tgelikult muutunud nii igavaks, et iga nädalaga jäb kirjutamisväärset üha vähemaks. Kevad on käes ja mõtted vist uitavad üha kaugemale soojade ilmade ja õitsevate lillede juurde. Täna hommikul bussile minnes rõkkas terve õu linnulaulust. Mõned nädalad veel ning ma saan hakata ärkama, aga ka uinuma ööbikulaulu saatel. See on üks asjadest, mida linnas - vähemalt kesklinnas - sageli nautida ei saa. Aegajalt külastab mind mõte, et võiks kolida ära linnna: Pärnu, Tallinna või ka Viljandi. Ehkki ma ei naudi linnakära, on see siiski mingisugune vaheldus. Tallinnas oleks toredam kasvõi juba seepärast, kuna enamik häd sõpru elavad just sealkandis. Eile-üleeile avastain endalegi üllatuseks, et kõik head sõbrad elavad minust vähemalt saja ja enama kilomeetri kaugusel. Ja siis ma imestan oma seltsielu olematuse üle...

Kaalulangetamisel oleks sõpradest vast niipaljugi kasu, kui saaks koos näiteks jalutamas, rattaga sõitmas vmt käia. Üksinda on seda kõike ikka masendavalt igav teha. Ent ega see hädaldamine midagi paremaks ikka muuda. Alati tasub mõelda või sellelegi, et kusagil mujal on elu ja asjade seid veelgi hullem.Tuli täna jutuks olukord, kus kiirabi, ka traumapunkt võtab isegi kooliõpilastelt 50 krooni visiiditasu. Ma saan aru küll, kui ülekohtune ja nõme see on, kuid nt USA's on see olukord hullem. Kui sul raha pole, siis sisuliselt visatakse sind kiirabiautost, traumapunktist lihtsalt välja. Ent siin, Eestis viisiditasu kviitungi saanu koolitüdrukul või -poisil on sellest teadmisest siiski vähe kasu.

Sellise mõneti negatiivse noodiga ma ka selleks korraks lõpetan. Järgmine nädal lisan jälle oma postituse ning loodetavasti saan teatada veidi suuremast kaalulangusest kui sada grammi.

Seniks aga kõike head ja

Taaskirjutamiseni!