Korrapäratu elu häda

Teretus kõigile!

Nüüd siis on esimene nädal möödas ja Figuurisõber oldud. Mulje on praegu päris hea. Vastupidiselt küllap nii mõnegi arvamusele nälginud ma pole ning pigem jääb mul ettenähtud ühikuid üle. Ma tõesti ei jaksa nii palju süüa, kui ma võiksin. Oma osa aitab kaasa vast ka see, et mul pole harjumust iga päeva õhtul mõned õlled võtta. Samas: kui võtta arvesse, et kulutamata jääb ligi 10 ühikut igapäevaselt, võiks mõned õlled ju võtta küll.

Väike edu oli ka juba esimesel nädalal: paar kilo kadusidki nelja tuule poole. :D

Kui alguses kartsin, et peab hirmus palju ühikuid lugema ja arvestama ning ma ähvardasin juba pool tundi varem tõusma hakata, et ühikud kokkku lüüa, siis tegelikult pole ka see väga hull olnud. Mida aeg edasi, seda lihtsamaks läheb. Õnneks muudab selle kergemaks seegi, et õde on mentor ning ma saan tema käestki küsida. Nii ei pea alati kuskilt ise otsima hakkama. Kõige raskem ongi vast ise valmistatud söökidega, sest neid pole ju kuskil ühikuraamatus või mujal kirjas. Mõnedki korrad olen pannud oma ühikud portsjoni eest nii umbes silma järgi (ent alati pigem rohkem kui vähem), ehkki seda vist teha ei tohiks.

Nüüd vast tänasest postituse pealkirjast ka.

Kui eelmine nädalavahetus rikkus minu ideaalse alguse ära õe sünnipäevatähistamine, siis sel nädalavahetusel tuleks süüdistada vast oma tädi; aga ka õe sünnipäeva, mis on tädi küllatulemise põhjuseks. Tänu kartulivõtule ning muudele arvukatele toimetustele on saanud vähemasti liikuda tublisti, ent toitumise patuks tuleks ehk eeskätt lugeda, et ma pole väga täpselt kaalunud ega kirja pannud, mida ma sõin. Ei usu hästi, et ma oma ühikud üle on söönud, selleks on neid siiski üsna palju. Kui siis vast mõned toidugrupid: nt õli. Lihtsalt koos suure rahvasummaga süües pole alati aega ega meeleski märkida ja määrata, mis nüüd taldrikule rändas. Kõige hullem on, et järgnevad nädalavahetused tõotavad tulla sama ebakorrapärased: küll väljasõit töökaaslastega, koolitus ja vast üks hea sõbra sünnipäev... Kõik need sündmused võivad figuurisõbrustamisse libastumisi tuua.

Siit jätkates olekski vast hea märkiga, et Figuurisõbra ja kaalulangetaja hea kaaslane on rutiin ja korrapärane elu. Nii saab kõige kergemini oma tegemisi ja söömisi kontrolli all hoida. Vähemasti on see minusuguse nõrga inimese arvates sedaviisi. Õnneks algabki homme jälle töönädal ning saab vajuda mõnusasse rutiini tagasi. :D

Ja nüüd kõige lõpuks soovitus figuurisõpradele: sööge kartuleid, neid on lihtne arvestada. Õe väitel või kaks keedukartulit lugeda üheks ühikuks... :D Nii ei pea nt makarone kaaluma või mõõtma hakata. Samas on ka makarone hea keeta, kui seda teha kohe terve paki jagu. Saavad ka teised pereliikmed süüa.

Praeguseks ei oskagi rohkem muljetada. Kui nädal jälle möödas, annan teada, kuidas kaalulangetamine läheb. Loodetavasti ikka allapoole ;).

Seniks aga,

                            kirjutamiseni!