kõht on tühi

Tulen jälle siia oma monoloogi pidama, vaja natuke endast välja kirjutada. Nimelt tahtsin kurta, et kõht on tühi, kuigi ühikud otsas, aga kuna kell on juba nii palju, siis mõtlesin, et ehk pean siiski vastu, varsti nagunii vaja magama minna. Päris nii nagu praegu (loe: näljaselt), polegi ennast selle esimese kuu jooksul vist tundnudki. Põhjust arvan teadvat ka - oleksin pidanud õhtul suure portsu toorsalatit sööma, aga pole midagi rohelist kodus ja nii on tänased valikud olnud natuke kehvemad. Homme sõidan linna ja ostan rohkem varuks, et veaks terve nädala välja. Vist panin lõunase forelli eest liiga palju ühikuid kirja ka, sest ma hästi ei usu, et 100 gr saab olla 3 ühikut, aga kes teab, ehk on ikkagi. Küpsetatud forell ei ole niiväga rasvane enam, rasv ju küpsemise ajal välja voolanud. Aga ma panen alati pigem reserviga kui et petan ennast ja panen vähem kirja, nii siis polegi enam ühtki ühikut üle. Liikumisega oli täna nii, et kõigepealt kaevasin natuke maad, nii umbes 20 minutit, aga selja sain igal juhul märjaks. Ja siis kohe peale seda läksin kepikõnnile, aga seegi vaid 30 minutit, nii et ühest küljest justkui nagu liikusin nii, et nahk märg, aga kuna mõlemat tegevust tuli ajaliselt nii vähe, siis mingit ühikuvaru selle eest ei saanud, nii pole ka liikumise ühikuid lisaks võtta. Eks ma katsun natuke veel tunnetada, et kuidas ikka tundub, kas on mõtet minna nii tühja kõhuga magama või võiks ikkagi midagi näksida, aga kujutan ette kui hea tunne on hommikul ärgata ja meenutada, et pidasingi vastu.

Mõnikord mõtlen, et miks ükski mentor meile siin nõu andmas ei käi? Oleme siin blogis üsna omapäi ja omavahel, aga vahel tahaks, et keegi julgustaks või aitaks. Tundub imelik, et mentorid ei hooli sellest blogist, kuu aja jooksul pole näinud neist ühtegi, aga ju see siis käibki siin nii ...et maksame selle eest, et saaks ühikuarvestust pidada ja asi mott

Aga noh, parem kui mitte midagi

Marie