Jah, ma suutsin!

Terekest jälle!

Läksin ikkagi eile õhtul tühja kõhuga magama Ei olnudki nii hull enam kui olin voodisse maandunud ja võtnud kätte raamatu: "Jah, sa suudad". Mul on kodus peale selle veel ka kaalujälgijatest Eestis välja antud "Kaalul on rohkem kui kilod" ja need kaks raamatut on olnud mu peamised abimehed kui nõrkusehoog peale tuleb ja tahaks patustada. Hästi palju äratundmisi on nendes raamatutes ja tahaks tegelikult õudselt teada, kuidas mõnel neist raamatukangelastest läheb - Sirje Visnapuul, näiteks? Ei tea, kas ta on suutnud oma soovkaalu säilitada? Ehk mõni siinlugejatest teab? Möödas on ju ikkagi üle kümne aasta, ta oli väga tubli ja käis pika tee maha, et kilodest vabaneda. Oleks tore nüüd aastaid hiljem kuulda, kuidas edasi on läinud.

Aga jah, eile siis lugesin seda teist raamatut ja kohe parem hakkas. Üks huvitav tähelepanek, mis eilsest lugemisest silma jäi, oli see, et paljud tugevalt ülekaalulised ei saagi tegelikult aru, et nad juba nii suured on. Minuga oli täpselt samamoodi. Vaatasin peeglisse ja see, keda seal nägin, ei olnud justkui mina, sest see polnud minu jaoks lihtsalt võimalik, et ma nii paks saaksin olla. Ma ei uskunud seda ise ja ehk seepärast ei võtnud ka varem midagi ette. Enda arvates ma polnud üldse paks, kuigi teadsin ju küll kui palju kaalun. Ja ega ma sageli end peeglist vaadates tõesti ei näinud ka, et midagi valesti oleks, tundus nagu ok. Ehk sellepärast nii paljud ülekaalulised ehmatavadki kui end kusagilt pildi pealt näevad. Millegipärast mina ka pildilt saan küll aru, et appi, see on ju õudne kui paks! ...aga peeglist ei saa. Huvitav fenomen, arvatavasti peeglist enda nägemine on vahetum kui pildilt ja aju blokeerib selle, mida näha ei taha.

Nüüd tööle tagasi, olge teiegi tublid!

Marie