Hapukurgihooaeg

Tere-ahoi!

Loodan, et keegi pole praeguseks hetkeks veel päris ära sulanud, kuigi siinsete blogide külastatus on küll praegu täitsa null. Vähemasti kui otsustada uute postituste arvu järgi. Ja mis seal salata - pidasin isegi nädalakese uutest postitustest vahet, ent väga pikalt seda teha ei saa, sest siis muutub inimene kohe eriti laisaks.

Need viimased kaks nädalat on minu tavapärase elukese kohta olnus suhteliselt tegevusrohked ning käimisi ja kokkusaamisi on olnud rohkem, kui viimase aasta aja jooksul kokku. Nooh... kui natuke liialdada.

Üleeelmine nädalavahetus käis mu õeke Tallinnas õllesummeril, kuhu ma ise aga seekord eriti ei tikkunud. Polnud sel päeval ei ühtegi head esinejat ning ligi 200st kroonist pileti jaoks hakkas ka kahju. Sain selle asemel kokku oma Tallinnas resideeruvate sõpradega ningkülastasin nii Tallinna merepäevi kui Lillefestivali, mis mõlemad tasuta ning sellest hoolimata heade esinejatega. Vähemasti minu vaatenurgast, sest maitsed on ju erinevad. Sel Tallinna-nädalavahetusel sai vist ka mõned ühikud üle söödud ja õllena üle joodud, kuid samas sai üsna palju end ka liigutada ning väga hullu sellest midagi ei juhtunud.

Äsja möödunud nädalavahetusel käisin üheks päevaks Viljandi folgil, kus sai liigutud ja ringisebitud üksjagu. Lisaks sellele alustasin ma oma laupäevast päeva ju kurgikorjamisega. Ma pole väga kindel, ent kaks tundu kurgipõllul küürutamist peaks arvesse minema üsna korraliku trennina. Vähemasti enesetunne on küll selline.

Ent kurkidest hoolimata oli nädalvahetus mõnus ning kuigi ma kontserditele eriti ei jõudnudki, oli tore kohtuda vanade ja uute tuttavatega ning hea seltskonnaga istumine ja jutu puhumine on minu meelest üks mõnusamaid ajaveetmise viise. Ühikute pärast ma eriti muretsema ei pidanud, sest olin folgil autoga seekord, mis välistas alko ning limonaadisõber pole ma juba hea mitu aastat eriti olnud.

Nädala seeski pole ma ju istunud käed rüpes, vaid nokitsenud veidi oma vannitoa (mis muidugi on vannita :D) projekti kallal nokitsenud, muru niitnud ja korjanud kurke. Viimast tegevust ma vihken vist küll üle kõige muu maailmas, aga peret pole võimalik valida ning nii tuleb mõned asjad lihtsalt üle elada.

Kõik see aga on kaalulangusele igati hästi mõjunud, nädala peale kokku, mil ma nüüd pole siia midagi kirjutanud, olen kaotanud enam kui kaks kilo oma kaalust ning viimase kaalumise ajal näitas kaal 123,8 kg. Sellega ületasin ka -25kg piiri. Ehk eelmisest septembrist alates olen ma nüüd alla võtnud 25+ kilo. 120 kg kaalu saavutamise eesmärgini on veel minna kusagil 4 kilo jagu ning nüüd polegi väga võimatu selleni septembriks jõuda. Kuid ma ei hakka ka liiga palju lootma. Muidu on pettumus liiiga suur. Kunagi ühes filosoofia loengus ütles õppejõudki, et alati tasub karta kõige hullemat. Kui siis lähebki halvasti, on vähemalt hea tunne, et ei läinud nii hullusti, kui sai arvata. :D Muidugi ei maksa sellega ka üle piiri minna, mis polegi ju nii keeruline.

Selle mõtteteraga ma selleks korraks ka lõpetan. Niikuinii pole teil ju aega arvuti taga, ammugi siis siin blogis istuda ja ma seega ei raiska teie väärtuslikku aega ka enam.

Järgmine nädal kirjutan taas oma tõusudest ja mõõnadest, kuid seniks,

Taaskirjutamiseni!