Vasta kommentaarile

Kaalu alandamine on ikka jube raske. Alguses on hoog sees ja motivatsiooni ja tahet jätkub, aga kui juba natuke alla võetud, hakkab elu vist juba liiga ilus tunduma selleks, et üleliia pingutada ja ennast keelata. Nii mulle tundub. Käisin täna suure hirmuga kaalul, sest tahtsin nii väga teada kui palju ma olen sel nädalal juurde võtnud. Olin absoluutselt kindel, et pean olema juurde võtnud, sest mul on sel nädalal vaid üks päev olnud kui suutsin ühikute piiresse jääda. Pidin üllatusest kaalult maha kukkuma kui nägin, et olin 5 päevaga 800 grammi alla võtnud! Esimene mõte oli, et pole võimalik, aga kaal näitas 91,1 kg, esmaspäeva hommikul oli 91,9 kg. Ikka veel pole seda va üheksakümmet kaalult ära saanud, aga see eesmärk on nüüd juba väga lähedal. On ikka hea tunne küll kui näed, et kaal on natukenegi jälle alla läinud, vastasel korral langeks vist tõelisesse masendusse. Kokku on mu kaalulangus vaid -7,9 kg, varsti kolm kuud täis,  aga see on ikka palju parem kui mitte midagi, eks ole. Aeglaselt läheb see asi. Suvel on muidugi ekstra raske - kõik need grillitamised ja veinitamised jne. Mõtlesin juba, et olgu kuidas on, kui suudan suve ilma juurde võtmata üle elada, siis see on ka juba suur asi. Esmaspäeval ei hakka vist uuesti kaalule minema, ootan veel nädalakese. Ehk juhtub ime ja saan selle üheksa siis kaalunumbril eest ära.

ohhjahh....  Midagi huvitavat pole teinud ka, loen aina raamatuid ja see on kogu mu päevane tegevus. Isegi mere äärde pole korralikult saanud. Eile õhtul jalutasime korraks siiasamasse oma mere äärde ja õhtul avastasin enda käe peal ronimas puugi! Öääk, no ei ole ju mingit mõnu metsa jalutama minna kui kohe puugid küljes. Jalgrattal on kumm katki, kui see parandatud saab, siis hakkan rattaga mere ääres käima, ei ole vähemalt karta, et mõni puuk poole tee peal mind ründab.

Nii see eluke mul siin on, meeleolu on nii ja naa, kuidagi natuke nagu rõõmutu, kuigi põhjust selleks otseselt pole

Marie