Ameerika-mäed

Tere!

Seekordne postitus saab bittideks-ja-baitideks taotud taas mulle üsnagi tavapärasel ajal: esmaspäeva õhtul. See on tegelikult kummaline, kuna kaalumine on mul neljapäeviti. Eks ma reedel mõtlesin ka kirjtuamisele, ent kuidagi ei leidnud seda alustamise tungi. Ülejäänud päevad on lihtsalt kuhugi kadunud: olematusesse, aktustel viibimisele ning kindlasti veel mõnda täiesti ära-arvamatusse paika. Kuid mu lemmik-vanasõnagi ütleb: parem hilja kui mitte kunagi.

Tänast lühidast kirjatükki alustades mõtlesin pikalt, millega võrrelda oma viimase aja kaalumuutusi. Ehkki vahepeal oli meeles veel midagi vaimukamat, jäi sõelale ja kinnistus mu ajukäärdudesse siiski sõna ameerika-mäed. Teate ju küll seda lõbustuspargi atraktsiooni, kus saab sõita muudkui üles ja alla, vahel laugemalt, vahel järsemalt. Minu kehakaal on vist armunud sellesse atraktsiooni ning püüab nüüd ise sama loogikat järgida.

Ehk: kui eelmine nädal sain rõõmustada ja hõisata enneolematu, üle kahekilose kaalulangemise üle, siis seekord tuli leppida vist samuti enneolematu kaalutõusuga. Juurde tuli 1,6 kilogrammi. Samas polnud see mulle eriline üllatus, sest see rekord-langus oligi minu kohta väga imelik ning lisakilod täiesti ootuspärased. Ega ma midagi ekstra selle vältimiseks ette ka ei võtnud, et oleks end näljutanud, sõitnud rattaga nt Tallinna ja tagasi või jooksnud paar korda Pärnusse. Oli küll mõne hetke jooksul kiusatus neljapäeval nt lõunasöök puutumata jätta, ent siis mõtlesin, kas mulle on sellist pettust vaja. Nii ma siis loobusingi sellest plaani-algest just oma südamerahu heaks. Kui tuli juurde, siis tuli juurde, ent ma pole ei teisi ega eelkõige ennast petnud.

1,6 lisakilo annab omakorda aga ka lootust mõningaseks kaalulanguseks sel nädalal. Jätkates ameerika-mägede analoogiat: igale järsule tõusule järgneb langus. Pealegi pole ette näha mingeid oluliselt suuri muutusi. Jaanipäev möödub ilmselt viimase 3-4 aasta sarnaselt, ehk olen üksi kodus, vaatan head filmi ning vahest võtan ühe õlle - või kaks. Mingit söögiorgiat pole plaanis ega ka ette näha plaaniväliselt. Pealegi suudaksin ma ennast kontrollida... Vähemalt ma arvan nii.

Järgneval paaril kuul aga tuleb siiski oma senist eluviisi veidi muuta. Nimelt hakkas mul puhkus ning see tähendab, et pole enam vaja iga päev jala töölt koju tulla. Tuleb leida endas see tahtejõu varu, et veidigi liikuma saada. No mingil määral hoolitseb mu isa vast selle eest, sest oli kuulda juba kurgirohimisest. Kui puhkuseraha ikka ükskord käes, saab mõnda üritustki külastada. Muidugi oleks hea viis ka muru niitmine, ent muruniiduk on juba eelmisest aastast loojakarjas ning nüüd ütles ka trimmer üles. Parandusest saab selle kätte ehk kuu pärast, ent mul maja ümber ja mere ääres rohi varsti rinnuni. Mõtlesin kord, et võtan siis trimmeri nt Cramo laenutusest, kust eelmine aasta sai laenutatud hekilõikurit. Ent ka nende trimmer olla otsad andnud. Nuta või naera ...

Õnneks rohi aga kedagi ei hammusta ning riivab vaid silmi. Nii tõmbangi aknale kardina ette ning küla peale minnes liigun õuest läbi kinnisilmi: mida ei näe, seda pole olemas. :D Hea küll ... see oli nüüd nali... Ärge seda liiga tõsiselt võtke. Muidugi pole ma selle olukorraga rahul, kuid ette võtta pole palju võimalik: vikat on ka ju katki. Eks järgmine aasta tuleb loota paremaid olusid.

No ja jälle läheb kirjutis mölaks kätte ära. Selleks korraks siis lõpetan ning ehk juba selle nädala lõpus poetan siia blogisse järjekordsed  tagasihoidlikud kirjaread.

Seniks aga,

Taaskirjutamiseni!