aimsa strikes back e "aimsa ründab vastu" (parafraseerides kultusulmet "Starwars")

Tere-heihei!

Ja ongi märkamatult jälle nädal möödas. Vihmane, pilves ja jube külm nädal. Täitsa selline tunne, et sel aastal jäetaks meil suvi vahele ning põgusale kevadele järgneb õkva sügis - see siis omakorda pikk ja pidev... Ma pole küll eriline suve armastaja, ent praegune on minugi jaoks liig. Ent eks ole öeldud: "lootus sureb viimasena" ning nii ei jäägi muud üle, kui loota soojemate ilmade saabumist. Smas on lähenemas jaanipäev ning ilimselt tunneks iga eestlane end kummaliselt, häirituna ning vaataks piveval pilgul, nagu midagi otsides ringi, kui jaanipäeval oleks ilus ilm ning päike paistaks. Ses mõttes pole ju ilmal hädagi ning jaanipäev tõotab tulla selline kodusel armas-vihmane.

Ent mis sest ilmast iga jahuda. Ega ta sellest oluliselt paremaks lähe ning päikest näitama hakka. Eks ole selle blogigi mõte rääkida hoopis muudest teemadest. Näiteks kaalu langetamisest, selle rõõmudest ja valudest, võitudest ja kaotustest.

Ulmesõbralikumad inimesed mõistavad vast postituse esimese kolme sõna põhjal juba, millest juttu on. Seda muidugi eeldusel, et nad on lugenud eelmisi tagasihoidlikke kirjutisi. Mälu(de) värskendamiseks: tookord pidin paraku kirjtutama kaalu tõusust - paarisaja grammi jagu küll - ent siiski. Seekordne nädal möödus aga ootamatult edukalt. Ma küll ei mäleta kõiki kaalulangetusi, kuid selle nädala tulemus -2,6 kg peaks minu jaoks rekord olema. Ise ei mäleta küll, et korraga nii paljust jagu oleks saanud. Ja seda hoolimata nädala sisse jäänud sünnipäevast... Nojah - ega ma seda ju eriliselt tähistanud ka; ent väike torditükk ja kartulisalat said ikka naha vahele aetud. Iga Figuurisõber aga teab ju, et kõike seda saab tarbida ka mõõdukalt, ühikuid ületamata. Noh kogu see 2,6 kg pole aga siiski ainult minu hoolsa kaalulangetamise töö tulemus, vaid oma osa on vast sellelgi, et käisin eile verd andmas. Üks poole kilo jagu seda vast ikka korraga ära võetakse... :D

Samas on see jällegi selline kahe otsaga asi: minu jaoks pole selline suur langus korraga loomulik. Muidugi olen ma õnnelik nii suure edu üle. Kuid varasema kogemuse põhjal võib nüüd tulevasest nädalast taas kaalutõusu oodata. Ei oska isegi arvata, miks see tavaliselt nii on: üldiselt ei hakka ma suurest rõõmus edu üle kohe patustama. Jälgin ja loen ikka oma ühikuid samamoodi kui muidu. Tavaliselt pole sellistel nädalatel ja mu liikumise hulgas erilist vahet. See on midagi sarnast sellele, et kui hommikul on hea tuju, siis ilmselt lähema paari tunni jooksul see rikutakse sul ära. Antakse mõni selline kohutavalt halb ülesanne või juhtub midagi halba. Näiteks ühel sellisel päeval tulin töölt täiesti heatujulisena: ilm oli ilus ja soe ning päev oli ka täiesti mõnusalt möödunud. Koju jõudes aga oli kastis kiri Liikluskindlustusfondist, et kuna jobu, kes mu auto paari aasta eest ostis, polnud seda kokkuleppe kohaselt oma nimele kirjutanud, pean maksma u 400 krooni kindlustust mingi perioodi eest. Hea küll: enda lollus ka jääda heauskselt lootma teise kohusetundlikkusele. Minu niigi pingelise ja valdavalt miinuses eelarve juures tõmbas see tuju ikka väga nulli.

Seepärast ma olen kohe hirmul, kui enesetunne ja olemine kuidagi väga mõnus on...

Ei teagi kas õnneks või mitte,  seda tunnet siiski väga tihti ei juhtu. Mitte et ma koguaeg masendunud olen. Lihtsalt pole seda kõrgendatud enesetunnet.... Olen lihtsalt selline tavaline, püüan rõõmu tunda sellest mis on. Näiteks heast raamatust, muusikast, filmist ja vahel harva hea seltskonna nautimisest. (Seda viimast siis väljaspool tööelu, sest töökaaslased on tegelikult väga toredad.)

Nojah - ja jälle läheb mingiks jamamiseks.

Eks viimase nädala eredamad sündmused, mõtted (mis meelde jäänud) ole nüüd vast kirjas ka. Olen mõelnud vahest, et peaks reisile minema. Vähemalt koguks mingeid uusi elamusi. Töö ja kodu vahet pendeldades on need pigem harvad tulema. Kunagi keskkooli ja ka ülikooli ajal sai päris palju kirjutatud luuletusi. Näiteks oli meil esimesel kursusel hommikuti miski arvutialane loeng, kus mulle uut oli üsna vähe. Nii ma siis kirjutasingi iga sellise loengu ajal ühe luuletuse. :D Nüüd aga olen juba ammu märganud, et head luuletust, riimi ja ideed enam pähe ei tule. Vahel harva vaid ja siis ka pole paberit-pliiatsit käepärast. Olen isegi elu- ja töökoha vahetusest mõelnud, kui need vaid lihtsad oleksid. Reisike poleks liiga põhjalik muutus, kuid mu postituste pidevad lugejad (nii palju kui neid on) vast teavad juba, kui nigel on enamasti mu rahaline olukord. Seoses ligineva digitelevisiooniga võiks ju pakkuda näiteks Viasati antennide paigalduse teenust, mis juba üsna hästi välja tuleb. Autovaba inimesena aga on kusagile kaugemale raske jõuda... Sama oleks arvutiparandusega.

Ja sellega vist mu erilisemad oskused ka piirduvad. Loenguid ajaloost või ühiskonnast pole ilmselt kellelegi vaja ning raha eest luuletuste kirjutamine kukkus juba hea mitu aastat tagasi läbi.

Aga ma täna rohkem ei hädalda. Muid polekski järgmine korda millestki enam kirjutada. Hea küll - päris nii ma see ju ka pole. Lihtsalt targem ja mõistlikum jutt sai nüüd otsa. Eks järgmine nädal kirjutan jälle ning loodetavasti ei pea ma teada andma kaalutõusust. Ka paigalpüsimine oleks hea - ehk jääks siis see 125,3 kg.

Järgmise nädala ja

Taaskirjutamiseni!